N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Roosi tänava alguses tegutses trükikoda

Roosi tänava alguses tegutses trükikoda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vaade Narva maanteele (endine Peterburi tee) 1941. aastal. Varemete välja ees kulgeb Raatuse tänav. Paremal on näha praeguse linnamuuseumi hoone ja Shelli bensiinimüügi punkt. Pildi sügavuses paistab õllevabrik Livonia. Hilda Kamdroni joonistus.
Vaade Narva maanteele (endine Peterburi tee) 1941. aastal. Varemete välja ees kulgeb Raatuse tänav. Paremal on näha praeguse linnamuuseumi hoone ja Shelli bensiinimüügi punkt. Pildi sügavuses paistab õllevabrik Livonia. Hilda Kamdroni joonistus. Foto: Tartu Linnamuuseum

Aastaid tagasi meenutas üks soliidses eas tartlane, kuidas tema ameti õppimist alustas. «Läksin omaaegsesse Grenzsteini trükikotta, see asus praeguse Leningradi (Narva) maantee ja Roosi tänava nurgal, käsilaoõpilaseks. Olin siis 14- aastane,» rääkis oma kutsetöö algusest 1916. aastal Aleksander Lüübek.

Õpilaspõlv kestis harilikult neli aastat. Seisusevahed olid tol ajal paindumatud. Õpilane ei tohtinud ennast nii üleval pidada nagu väljaõppinud tööline. Ta ei tohtinud trükikojas suitsetada, jalutuskeppi kanda, kõvakübaraga käia.

Õpilane pidi vastu vaidlemata meistriabilise sõna kuulama ja jälgima sedagi, et ta tänaval juhuslikult mööduvat meistriabilist teretamata ei jäta. Trükitöölise õigustesse pääses õpilane alles siis, kui ta sai kätte abilisetunnistuse.

Raske õpilasepõli

Teismeline Aleksander püüdis ametiskäimise kõrval ka õhtukommertskoolis õppida. Et ta oli varakult ilma vanemateta jäänud, siis oli tal kooliklasse vähem, kui ta ise oleks soovinud. Mure oma toimetuleku ja tulevase käekäigu pärast olnud suur. Tuli püüda ja pingutada. Pärast tööd küttis ta toa soojaks, tegi endale süüa ja läks kooli.

Vahel võtnud ta, nagu teisedki temasugused, tooreid kartuleid töö juurde kaasa ja küpsetanud neid trükikoja ahjus.

Kord sattunud vana Grenzstein peale, vaadanud pikalt ja ühmanud: «Ah või kartuleid sööte siin!»

Nii oli see kõik 1916. aastal.

Põline tartlane Aleksander Lüübek pajatas ka oma edaspidisest käekäigust ja ametitõusudest kuni masinalaoosakonna juhataja kohustusteni Vallikraavi trükikojas.

Vestlus temaga leidis aset 1976. aasta kevadel ajalehe Edasi mõnusa ja loetava rubriigi «Pühapäevakohv» artikli kirjutamiseks.

Nüüd hiljuti hoopis teise «Pühapäevakohvi» kangelase Arnold Matteusega jutuajamist meelde tuletada soovides ja vanu ajalehti sirvides jäi pilk kinni ka Aleksander Lüübeki pajatuste esimesse lausesse: olin käsilaoõpilane Leningradi maantee ja Roosi tänava nurgal asunud Grenzsteini trükikojas.

Praegu, 2015. aastal pälvib see kohaviide teravdatud tähelepanu, sest Roosi tänavast saab ju ehitatava Eesti Rahva Muuseumi juurde viiv peatee.

Igal külal, alevikul, linnal ja tänaval on oma elulugu. Eks nii ka Roosi tänaval. Ja miks mitte areenile ilmujat paremini tunda, temast rohkem teada saada.

Niisiis – Grenzstein ja Roosi tänav? Vaatame kultuuriloos tagasi. Kas tõesti on too legendaarne ajakirjanik Ado Grenzstein (1849–1916) lasknud oma ajalehte Olevik trükkida Narva ja Roosi tänava nurgal?

Kirjandusmuuseumis tallel Oleviku aastakäikudest ilmneb, et 1881. aastast peale (ilmus proovinumber) on tema Olevikul olnud mitu toimetamise ja trükkimise asukohta: alustades omaaegsest Schrammi majast (praegune kesklinna polikliinik), jätkudes Raekoja platsil, Rüütli ja Uueturu tänavas ning Toomemäe jalamil, Ado Grenzsteini enese uhkes ja toredas majas, Lai uulits 1.

Aga Grenzstein ja Roosi tänav?! Kas tõesti oli staažika trükimeistri meenutus oma õpilaspõlvest nii kõvasti paigast ära?

Adot otsid, Gustavi leiad

Andekas ja suure töövõimega Ado Grenzstein lahkus Eestist (aatemeeste omavaheliste tülide pärast) välismaale 1901. aastal. Tema asutatud Olevik jäi siiski ilmuma, küll teiste toimetatuna ja trükituna.

Neli aastat pausi. Siis ilmub Olevik jälle. Tema iga mõõdavadki aastad 1881–1906 ja 1910–1915. Ja 1914. aasta esimeses numbris rõõmustab visa kodu-uurijat suur ja selge kuulutus: G. Grenzsteini trükikoda. Peterburi maantee 17. Just sellele kohale oligi viidanud ka vana trükitööline.

Järgneva viie numbri lehesabaski on märgitud Oleviku trükkimise kohaks G. Grenzsteini trükikoda Peterburi 17.

Ajaleht kui fakt, kui tõend trükikoja kunagisest asupaigast Peterburi (Narva) ja Roosi tänava nurgal on näpu vahel. Seda ei saa keegi Tartu ajaloos olematuks pidada

Edaspidi, kuni Oleviku ilmumise viimase numbrini 1915. aasta sügisel, on Oleviku trükkijaks küll jälle Georg Zirgu trükikoda Rüütli tänavas. Kuid tõsiasja, et Roosi tänava ja Peterburi tee nurgal on töötanud Grenzsteini trükikoda, see ei muuda.

Jah, aga miks G. mitte A. Grenzsteini trükikoda? Kunagine «Pühapäevakohvi» vestluskaaslane August Lüübek mainis õpipoisiaega meenutades koduselt vaid tööandja perekonnanime.

Nüüd tagantjärele, n-ö järeluurimist ette võttes ilmnes, et too nimi ei tähendanud mitte legendaarset ajakirjanikku, samuti trükikoja omanikku Ado Grenzsteini, vaid hoopis teist isikut, trüki- ja kartonaažikoja omanikku Gustav Grenzsteini. Gustavi ettevõte tegutses Narva maantee ja Roosi tänava nurgal ka Eesti Wabariigi päevil. Selle kohta on arhivaalid riigiarhiivis.

Sõda pommitas ja põletas varemeteks peaaegu kõik Narva maantee äärsed majad. Endisi Roosi tänava hooneid säilis vaid Jaama tänava poolses otsas. Ja seepärast polegi praegusel tartlasel selle piirkonna kunagisest väljanägemisest ettekujutust. Arvatakse, et ega siin olegi suurt midagi olnud.

On ikka. On midagi ja kedagi. Võime küünituda vaatama ajas veelgi rohkem tagasi ja käsitleda kasvõi teemat Treffneri kool ja Roosi tänav.

Näiteks võime lugeda selle kohta, et ootamatult suureks paisus Treffneri kool pärast kuulutuse avaldamist Venemaa ajalehtedes. Mõnel aastal käis Hugo Treffneri eragümnaasiumis umbes 400 õpilast, kellele jagati õpetust 14 klassis. Õppetöö nõuetekohaseks korraldamiseks oli möödapääsmatu ruume juurde üürida. Neid saadigi lähema ümbruse neljast majast, ka Roosi ja Peterburi tänava nurgal asetsenud pagar Weberi majast.

Et pansionaadis elavad poisid eri majadest õigel ajal sööma jõuaksid, olid neil valvepostid üles seatud, üks Hobuse tänava ja Henningi platsi (praeguse linamuuseumi) juures, teine Roosi tänava nurgal. Ja kui siis köögi poolt oli einestamiseks kõik valmis, nii et võidi lauda istuda, tuli köögi vahendaja koolipoiss paraadtrepile ja tegi käega liigutuse, poiss nurga peal tegi sama liigutuse Roosi tänava poole ja paari minuti pärast olidki kõik õpilased kohal.

Nii on Treffneri kooli suhteid Roosi tänavaga oma mälestusteraamatus kirjeldanud kunagine Treffneri kooli õpilane ja õpetaja, pärastine tuntud keeleteadlane professor Johannes Voldemar Veski.

Tänapäev ja Roosi tänav

Roosi tänava ja selle ümbruse kirjeldusi leiab ka tänapäevasest kirjandusest.

«Vaatasime ühiselamu üheksanda korruse rõdult Roosi tänava alguse nukumaju ja möödakäijaid. Elu oli veel midagi muud kui nukumajadega harjumise paratamatus ning tagasipöördumise võimalus. Jõe ääres oli Leninakani pood.»

1992. aastal valmis Meltsiveski pood. Leninakani kohal on nüüd Konsum ning uus sild, kellegi poolt teele saadetud hõbedane nool, mis oli vee kohale rippuma jäänud ...

Selline on Roosi tänav ja selle lähiümbrus kirjanik Piret Bristoli vaatehaardes romaanis «Buss number neli».

Luuletaja Kalev Kesküla, kes oma ülikooliõpinguteaegset (1978–1983) Tartu linna võttis sama tundlikult kui oma kodulinna, leidis elamusi ka äärelinnas.

Juudi surnuaed Roosi uulitsas
on lukku pandud
Levineid ja Bakšte saab kiigata
ainult üle müüri
hakid karjuvad kui Jeeriku pasunad.

Igal põlvkonnal on oma ajas toimetades ümbritsevaga oma suhted. Ja need on asjaosalistele olulised just siin ja praegu.

Märksõnad
Tagasi üles