Olete kirjutanud oma doktoritöö holokaustiga seotud teemal. Mida te täpsemalt uurisite?
Tegelikult on mu teema veidi laiem kui holokaust ja käsitleb Teise maailmasõja mäletamist Saksamaal ja Poolas. Ma ei vaadelnud mitte ametlikku, avalikku mälu, st mida võis näiteks toona ajalehtedest lugeda, vaid keskendusin rohkem tavalistele inimestele ja nende suhtumisele ning seisukohtadele. Ja huvitav on see, et kuigi avalikus mäletamises on fookus holokaustil – näiteks võib võtta kasvõi sellesama holokausti mälestamispäeva –, tuli intervjuudest välja, et tavalised inimesed sellele väga suurt tähtsust ei omista. See sümboliseerib küll toda Halba Asja, mis juhtus ajaloos, kuid see on kui tühi konteiner, mille võib täita igasugu tähendustega. Erinevad ohvrite rühmad väidavad, et nemad kannatasid sama palju kui juudid, ja selliseid rühmasid on mitmes vormis paljudel rahvastel – see nähtus mind huvitaski.
