N, 29.09.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Heino Kään: mina olen küll Charlie Hebdo!

Heino Kään
, kirjamees
Heino Kään: mina olen küll Charlie Hebdo!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Heino Kään
Heino Kään Foto: Erakogu

Juhtus nii, et samal päeval (19.01), kui ma lugesin Postimehest Nikolai Karajevi artiklit «Kas on kerge olla Charlie Hebdo?», sattus mulle rahvusraamatukogu uute raamatute stendilt kätte Mihhail Meltjuhhovi Moskvas kirjastuses Algoritm välja antud «Прибалтийский плацдарм (1939–1940)» alapealkirjaga «Возвращение Советского Союза на берега Балтийского моря» («Baltikumi platsdarm. Nõukogude Liidu tagasipöördumine Balti mere kallastele»). Paks, rohkem kui 700-leheküljeline, suureformaadiline, dokumendilisa ja tuhandetes numbrites viiteaparaadiga. Tõsi küll, nende tuhandete viidete hulgas olid vaid üksikud, mis osutasid Baltimaade autorite teostele.

Välisele näilisele soliidsusele vaatamata ei nimetaks ma seda väljaannet monograafiaks, sest see eeldaks minu arvates teema mitmekülgset süvaanalüüsi. Ent autor oli otsinud kokku ainult niisugust materjali, mis pidi kinnitama tema teesi, et Nõukoguse riik tuli tagasi põlistele Venemaa aladele ja kohalik rahvas võttis tulijad heasoovlikult vastu.

Püstijalu jõudsin seda «suurteost» vaid sirvida. Läbi sain loetud ainult alapeatüki Eesti okupeerimisest 1939. aastal. See moodustus suurelt osalt sõjaajaloo arhiivist pärit Punaarmee väeosade politrukkide ja komandöride kümneist ettekandeist oma ülemustele – kuidas neid teeservadel lilledega tervitati. Ja jutuajamiste refereeringuist heasoovlike kohalikega.

Tagasi üles