Priit Pullerits: miks ma olen venelaste poolt?

Esmapilgul tundub avalik poolehoiuavaldus Venemaa esindajatele vaat et Eesti reetmisena: kuidas saab pöialt hoida meestele, kes tulevad riigist, mille president on Vladimir Putin, kelle järgmistes sammudes ei saa keegi kindel olla!? Ent tuletagem meelde, et niipea kui võtta Ukraina sündmuste valguses teemaks näiteks Venemaal peetavate jalgpalli järgmiste MM-võistluste boikoteerimine – nagu tunamullu tõusis päevakorrale ka Sotši taliolümpia boikott –, lähevad alati käiku vastuargumendid, et miks peab poliitikute tegude pärast karistama sportlasi ning üleüldse peaks poliitika ja spordi lahus hoidma.

Hoidkem siis! Mulle igatahes vene sportlased meeldivad.

Mäletan, kui sadasin kümme talve tagasi ootamatult, kõigest paar päeva enne Otepää MK-etappi, ühel pärastlõunal sisse Venemaa suusatajate majutuspaika nn Pentagonis. Ette helistada ei saanud, sest nad olid telefonid targu välja lülitanud. Tahtsid ju enne õhtust trenni puhata. Koputasin siis lihtsalt ustele.

Kõigepealt võttis mind vastu Jelena Välbe, kolmekordne olümpiavõitja ja 14-kordne maailmameister, tollane koondise peatreener. Tema öökapil lebas neli pakki sigarette. Ta rääkis avameelselt, et suitsetab paki päevas. Rääkis sedagi, et just Pentagoni ühes numbritoas tegi ta valmis oma poja. Kõrvaltoas ajasin voodist välja tollased tulevikumehed Jevgeni Dementjevi ja Nikolai Pankratovi. Nad olid veidi unised, aga kutsusid ometi lahkelt sisse. Rääkisime seni, kuni neil saabus aeg trenni minna.

Poolteist aastat hiljem, siis juba Torino olümpia kulla- ja hõbedavõitjana, võttis Dementjev koos koondisekaaslase Vassili Rotševiga mind Otepääl vastu nagu vana tuttavat. Ta mäletas isegi, et leht, kus töötan, kannab nime Postimees.

Kolme aasta tagusest ajast meenub kohtumine Käärikul maailma ühe kiireima naise, 50 ja 60 meetri jooksu maailmarekordiomaniku ning 400 meetri tõkkejooksu olümpiavõitja Irina Privalovaga. Ta oli saabunud sinna suvepuhkusele koos abikaasa ja kahe tütrega. Ta rääkis, kuidas nad leidsid mehega teineteist just Käärikul, ja rääkis sellestki, kuidas Nõukogude Liidu spordisüsteem talle kaikaid jalgadesse pildus. Kui lahkuma asutasin, palus ta abikaasa: «Kirjutage, et me soovime Eestile õitsengut. Tõsiselt. Meile meeldib, kuidas siin inimesed suhtuvad oma maasse – tundub, et nad on ära teeninud õnneliku tuleviku.»

Sama sõbralikult võtsid venelased mind vastu ka enne viimatist Otepää MK-etappi. Kui küsisin nende suusakoondise mänedžerilt Juri Tšarkovskilt, kas võin Venemaa suusatajatega koos võistluseelsele treeningule minna, ei mõelnud ta sekunditki. «Jumala pärast!» hõiskas ta telefoni. «Tulge aga hommikul kella poole kümneks kohale.» Võtsin seal sappa Vene tituleerituimale sprinterile, Vancouveri olümpiavõitjale ja kahekordsele maailmameistrile Nikita Krjukovile. Ta piilus aeg-ajalt silmanurgast, kas ma ikka jaksan. Pärast kiitis, et Otepää on talle nagu teine kodu.

Kuid ettevaatust: äkki olen lasknud meeldivatest kohtumistest Venemaa sportlastega end sinisilmselt ära võluda?

Aga kogenud spordiajakirjanikud Peep Pahv ja Jaan Martinson kinnitavad samuti, et neidki on venelased alati lahkelt vastu võtnud; et suhtluses on venelased avameelsed, südamlikud, ausad. Martinson mäletab, kuidas ta soovis hiljuti Soomes Kuusamos usutleda Kasahhi lipu all suusatavat Aleksei Poltoraninit. Poltoranin kutsus ta oma hotellituppa ning uuris lisaks, kas ajakirjanik soovib ka treeneritega rääkida. Muidugi soovis. Ja saigi rääkida.

Loomulikult aitab vene sportlastega heale, usalduslikule jutusoonele tõsiasi, kui valdad vene keelt. Võib-olla mängib oma rolli ka fakt, et oleme pärit ühisest, nüüdseks purunenud riigist. Igatahes oleks huvitav kuulda ühtainustki tõsiselt võetavat põhjust, miks Venemaa või vene sportlastele mitte pöialt hoida.