Sisukord
Arvamus
Postimees

Postimees 1936. aastal

1 min lugemist

Saia, wõid, sealiha ja koduõlut lahingumeestele. Tartu Wabatahtliku Pataljoni moonawoori seiklusi lahinguliini taga.

Seoses Tartu omaaegse Wabatahtliku Pataljoni liikmete pühapäewaks Tartu kogunemisega elawnewad asjaosalistel wahepeal juba tuhmuma löönud mälestused aegadest, mil nad kaasa wõitlesid sissetunginud waenlaselt kodumaa pinna tagasiwõtmiseks. Üks Tartu wabatahtliku pataljoni algpäewi kaasaelanutest on Tartu wandeadwokaat Joh. Ostrat. Ta jutustas: Mind määrati majandusülemaks, olgugi et ma kunagi ei olnud sõjawäes teeninud. Tartust lahkudes oli meil kaasas ainult püsse ja padruneid ja wähe toitu. Häda oli meeste jalanõudega. Need olid paljudel poistel üsna läbi. Katsusime rekwireerida uusi jalatseid. See aga ei andnud tagajärgi, sest kauplused olid juba enne jalanõudest tühjad. Meil õnnestus siis rekwireerida kauplustest saapanahka. Panime kohalikud kingsepad sundkorras tööle ja nii saime poistele korralikud jalatsid. Kingseppadele maksime töö eest natukene, kuna aga nahkade eest ei olnud meil maksta.

Toidu muretsesime koha peal. Selleks saatsime käskjalgadega käsud laiali ümbruskonna waldadele, määrates tähtpäewad ja ohad, kuhu üks wõi teine wald pidi moona tooma. Meil ei olnud teada mingit sõduri toidunormi, waid igaüks wõis süüa niipalju, kui ta tahtis. Wahepeal lasksime küpsetada ka saia ja andsime poistele piima ja wõid, kui juhtusime kuhugi meierei lähedusse. Lihatoitude walmistamisel tarwitasime enamasti sealiha, mispärast toidud olid head.

Mõnel pool, näiteks Rannus, kus meie kauemat aega peatusime, käidi meiega wäga hästi läbi. Meile walmistati koduõlut ja köeti sauna. 2.02.1936

Seotud lood
22.02.2020 24.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto