Sisukord
Päevakomm
Postimees

Urve Eslas: masinlikkuse kurjus

2 min lugemist
Urve Eslas FOTO: Erakogu

Paul Goble avaldas hiljuti oma blogis viitega saidile sobaka.ru sissevaate Kremli internetitrollide tegemistesse. Vahendajaks üks endine «trollivabriku» töötaja. Kuidas üks Vene infosõja relvadest toimib?

Trolle otsitakse töökuulutuste kaudu, kus töö sisust suurt ei räägita. Nõudmisi kandidaadile peale vene keele oskuse ei ole, kuid lubatakse Venemaa mõistes head palka – 45 000 rubla ehk umbes 570 eurot kuus. Vastu võetakse enam-vähem kõik, kes kandideerivad.

Esimesel tööpäeval toimub instrueerimine. Päevas tuleb toota 20 uudislugu, aga üsna spetsiifilisel viisil – umbes 75% loo sisust peaks olema tõsi, 25% aga välja mõeldud. Putinit kritiseerida ei ole lubatud.

Lood tuleb postitada enamasti Ukraina veebilehtedele, näiteks nagu Harkovi uudisteagentuuri leht nahnews.com.ua. Ametlikult asuvad need tõepoolest Ukrainas, kuid kõik postitused sinna tehakse Venemaalt, Peterburist. Tollestsamast ja sarnastest uudisevabrikutest.

Kes seda teevad? Peamiselt noored inimesed, kõrgharidusega ja sugugi mitte rumalad. Mõned ei saanud aru, miks nad seda teevad. Mõned said, aga raha oli piisavalt hea. Oli ka neid, kes oma töö sihi läbi nägid ja selle üle piinlikkust tundsid. Tõsi, viimased olid vähemuses.

Eesmärk ei olnud üksnes toota desinformatsiooni, mõned lood olid mõeldud selleks, et inimesi saiti külastama tuua. Lood mõrvadest, vägistamistest, seltskonnaelust ja homodest tõid saidile lugejaid.

Sarnast mehaanikat kirjeldas ka Peter Pomerantsev oma raamatus «Miski pole tõsi ja kõik on võimalik», mis mõne kuu pärast eestikeelsena ilmub. Trollijate eesmärk ei ole mitte niivõrd anda valeinfot, mida uskuma jäädaks, vaid luua uskumatuse foon, mille taustal enam midagi õigeks pidada ei saa. Kui kindlust informatsiooni suhtes enam ei ole, lakkab analüüsiv mõte töötamast.

Inimene, kes oma kogemusi sobaka.ru-le jagas, rääkis, et ta ütles koha heast sissetulekust hoolimata üles, sest pikapeale hakkas tal häbi. Teised aga töötasid edasi. Mõni raha pärast, mõni mõistmatusest.

Mõte inimesest kui masinavärgi osast tõi mulle meelde mõtleja Hannah Arendti nägemuse Adolf Eichmannist kui inim-automaadist. Too viimane omakorda lähtus Eichmanni kohtuprotsessi ajal öeldust, et ta oli vaid natsliku masina hammasratas, ei enamat.

Eichmann muidugi ei olnud mingi hammasratas, aga paljud teised Natsi-Saksamaal olid. Kui siit edasi mõelda, siis kui otsusteahel on pikk ja igal osalisel täita vaid väike mehhaniseeritud lõik, siis ei ole too, kes lõpuks send-nupule (või mõnele muule nupule) vajutab, ka palju enamat kui hammasratas. Kas ta on süüdi? Tema tahtis ainult palka, elukohta, võibolla veidi privileege. Halva tegemine polnud üks tema sihtidest.

Nupulevajutaja plaan ei pruugi olla kuri, aga kurjaks teeb selle vähene mõtlemine. Ja tegelikult kehtib see üsna paljude elualade kohta.

Seotud lood
22.02.2020 24.02.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto