Sisukord
Eesti
Postimees
27.02.2020
Eesti ravi- ja riigiasutused on koroonaviiruseks valmis (1) Eesti Vox populi: kas koroonaviirus hirmutab? Eestlane Tenerifel: mingit viirusepaanikat pole Valitsus lükkas hoolduskindlustusmaksu idee laualt sahtlisse (1) Talv jõudis lõpuks Eestisse Majandus Linnahallile ulatasid abikäe üleaedsed (3) Walt Disney juht astus ootamatult tagasi Välismaa Ajajoon: kuidas Covid-19 Hiinast maailma levis KOHALIK VAADE. Itaaliat räsib viirusega samavõrra hirm ja valeinfo Ukraina ülemraada spiiker: valimisi ei saa pidada ajutiselt okupeeritud aladel Kara-Murza andis FBI kohtusse India usutüli muutus erakordselt veriseks Arvamus Juhtkiri: nii ei saa rallit sõita Marti Aavik: viirus ja vändaga raadio Raul Rikk: kelle tehnoloogiast sõltume? Loretta Kruusimäe: puue kui praktiline takistus armastusele Sergei Metlev: sinimustvalge defitsiit 14 välisministrit: kodusõja lõpetab vaid kokkulepe Erkki Koort: miljon põgenikku Sindi kandis Meie Eesti Maaja Vadi: halb juhtimine toob vinduva töötüli Mare Teichmann: ettevaatust – tervist ohustav töökeskkond Kadri Tammepuu: juhtimispraagist ilustamata Mart Murdvee: miks targad on ikka vaesed? Kultuur Lummav ja groteskselt stressi tekitav film Seebivaht ühiskonna ideaale ei kanna Kuidas mõista käsutäitjaid? Filmide tegemine on kui puhkus Sport Kompromissi ei leitud – Rally Estonia jääb sel aastal ära Maria Šarapova jättis tennisega hüvasti Maa Elu Pooled hundid jäävad küttimata Nädala mõte: ei tahaks ka tasuta Maamehe üllatus: päikesepaneel võib loodust kahjustada, diiselgeneraator mitte Kevadel metsas toimetades tuleb lindudele mõelda Seakatk andis tõuke rajada oma tapamaja Frank Kutteri tööprotsess võimaldab stressivaba liha Soid taastatakse järjest enam Looduslike võtetega haigusele vastu Milline võib tulla kevad ja suvi? Tomatikasvatajad jahivad uusi sorte Mees ehitas vaatetorni asemel tornsauna Tartu KIRI: kuidas küll kaitsta oma vara? Martin Kallasmaa: jagatud auto on ühiskonnale kasulikum Osa kiibiga koeri siiski ei leita üles Ahhaa keskuses valmis erakordne orienteerumisrada Burgerikiosk ja Delta võistlevad parima tiitli nimel Tuttpütt – kergesti äratuntav, ent siiski vähetuntud Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rahvarinde ideoloogi lahkumine

2 min lugemist
Rein Veidemann ja Ülo Kaevats ja Peeter Vihalemm 1989. aastal Rahvarinde volikogus. FOTO: Rein Kilk

«Tunnistan, ja siin vist ei ole ma ülemäära emotsionaalne: olen veerand sajandit üleva uhkusega endas kandnud tunnet, et mu elus on olnud see erakordne õnn olla Balti rahvaste vabadusvõitluse läbi aegade suurima aktsiooni-idee sünni ja teokstegemise vahetus läheduses! Koguni selle masinavärgi sees. Olen tänulik saatusele, et kuulun põlvkonda, kelle parimas eas esindajatel oli võimalus eestvedajatena oma rahvas jälle vabaks võidelda. Targalt. Vaid vähestele filosoofidele saab raskepäraste raamatute lugemise ja kirjutamise – s.o inimkonna suurvaimudega dialoogi pidamise ja vaimus mäslemise kõrval – osaks vana ühiskonnakorra hävitamises ja uue loomises täisväeliselt, praktiliselt, kaasa lüüa!»

Need sõnad on kirjutanud Balti keti 25. aastapäeva puhul 23. augustil 2015 siinsamas Postimehes Eestimaa Rahvarinde eestseisuse liige ja programmitoimkonna juht Ülo Kaevats. Sügava õiglustundega mõtleja, õpetlane, riigimees. Neist sõnadest on saanud nüüd ka tema hüvastijätt eluga. Üks kunagise rahvaliikumise mastimändidest on murdunud. Eas, milles temalt oleks võinud veel oodata mälestusi ja üldistavaid käsitlusi, kaasakõnelemisi Eesti ühiskonna tänases ja homseski päevas. Hävitav haigus võttis enneaegu selle võimaluse.

Kuluks mitu lehekülge, et üles lugeda kõiki nõukogusid ja toimkondi, mille liikmeks füüsiku haridusega teadusfilosoof, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Kaevats on olnud. Siin mainitagu vaid TTÜ humanitaar- ja sotsiaalteaduste instituudi, filosoofia õppetooli juhatamise ning professuuri (1999–2011) kõrval tema panust «Eesti entsüklopeedia» peatoimetajana 1989–2000 ja riigisekretärina 1992–1995.

Mõtteliste mudelite uurijana oskas Kaevats ühiskondlikes protsessides näha nii alternatiive kui ka kompromisse. Aga tema tõeline anne oli ideede õige ja täpne sõnastamine. Sellisena läheb ta Eestimaa Rahvarinde ajalukku.

1988. aasta kuuma suve ja sellele järgnenud sügise jagasin Ülo Kaevatsiga ajakirja Vikerkaar toimetuse nõupidamisruumi. Kaevats oli Rahvarinde programmi üks kokkukirjutajatest ja seal see ka sündis. Tema toimetajasilma ja käe alt käisid läbi kõik Rahvarinde dokumendid. Nii jätkus see kuni Rahvarinde tegevuse lõpetamiseni 1993. Selle kõrval oli Kaevats aga asendamatu läbirääkija, suhtekorraldaja ning, kus vaja, seal lepitaja. Ta oli igas mõttes sillaehitaja.

On südamest kahju, et nüüdsest tuleb temast rääkida mineviku vormis. Aga nagu ta isegi öelnud, võime üksnes olla tänulikud, et ajalugu meile sellised võimalused ja hetked on kinkinud. See teadmine lohutagu Ülo Kaevatsi omakseid, sõpru, kolleege, kõiki ta põlvkonnakaaslasi, kes on osalenud Eesti tagasitoomisel koju.

Eestimaa Rahvarinde eestseisuse nimel

Rein Veidemann

Seotud lood
    26.02.2020 27.02.2020
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto