«Meil ei ole kompetentseid treenereid, lasketreenerit ega piisavalt hooldemehi,» võttis Eesti laskesuusatamise koondislane Daria Jurlova ilmekalt kokku Eesti laskesuusatamise keerulise olukorra. Laskesuusatajatel pole ka oma arsti, kes tunneks koondislasi ja oskaks neid probleemide korral nõustada ning hädasid ennetada. Napp või õigupoolest sisuliselt olematu on ka tänapäeva tippspordis üha olulisemaks muutuv teaduslik tugi.
Laskesuusatamise ümber olevatest probleemidest on räägitud aastaid ning pea alati on jõutud tõdemuseni, et sportlastele korralike võimaluste loomine takerdub nappide rahaliste vahendite taha. Nigelad tingimused on viinud ala juures mitmeid vanuse poolest praegu parimas sportlase eas olevaid mehi ja naisi.
Eriti hulluks muutus olukord aga tänavuse hooaja eel, kuid raha jäi senisest veelgi vähemaks. Suvel polnud Eesti koondisel isegi treenerit ning iga sportlane pidi hooajaks valmistumisega ise tegelema. Sisuliselt pole olukord siiani muutunud, sest suve lõpus peatreeneriks kinnitatud Prants ei koosta koondislastele treeninguplaane, ega vastuta ka nende täitmise eest. Varasema treenerikogemuseta mees tegeleb peamiselt koondise asjade organiseerimisega.
