Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mart Luik: uhked, aga vaesed

Mart Luik FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

«Super Mario» ehk Euroopa Keskpanga president Mario Draghi on otsustanud rahatrükimasina täistuuridel tööle panna, algatades üle ootuste mahuka riiklike võlakirjade ostuprogrammi Euroopas. Eesmärk on lihtne – kiirendada Euroopas inflatsiooni ja elavdada majandust. Inflatsiooni mõju majandusele on nagu vererõhk inimorganismis. Kõrge vererõhk toob kaasa tervisehädad, aga kui vererõhk puudub, siis oleme surnud.

Nüüd on Eesti sattunud unikaalsesse olukorda. Euroopa jõudis arusaamiseni, et kärbetega on lüpsilehm koomasse näljutatud ja ainus võimalus ta ellu äratada on õnnetu loom steroide täis pumbata. Range fiskaalpoliitika austajad Tallinnas võivad teha mida iganes, aga Euroopa Keskpanga otsuse vastu ei saa. Euroopa tahab kulutada!

Möödunud nädalal juhtis rikaste riikide organisatsiooni OECD juht Angel Gurria taas tähelepanu Eesti eripärale – see on üks imelik riik, tootlikkus on madal, infrastruktuur kehv ja inimesed kolivad ära, aga samas on Eesti riik võlgadest vaba. Majandusekspert Heido Vitsur ütleb selle peale, et meie majanduslik mõtlemine pole konservatiivne, vaid primitiivne.

Kui Eestil oma võlakirju pole, tuleb põhimõtteliselt hakata rahastama teiste kulutamist. Kuna see ei tundu hea plaan, on mitmed analüütikud pakkunud, et oleks aeg ka meie riigil hakata võlakirju emiteerima. Aga see idee ei sobi meie keskpangale ja rahandusministeeriumile. «Laenu võtmine lihtsalt niisama on vastutustundetu,» ütleb rahandusminister Maris Lauri. Õige, aga keegi pole seda ette pannudki. Eesti Panga asepresidendil Ülo Kaasikul oli eilses Postimehes hoopis huvitav mõttekäik: suurt laenu tasub võtta, kui majandusel läheb halvasti, aga ... majanduskriisi aegu polnud Eesti riik suure laenu võtmiseks piisavalt usaldusväärne. Millal siis võib laenu võtta?

Kindlasti pole meil midagi õppida Kreeka või Itaalia stiilis võlgu elamisest, aga pole ka mõtet koonerdada viimsepäeva ootuses. Olla uhke ja vaene. Nagu praegu, et meil on piir Venemaaga võssa kasvanud, merepäästega tegelevad riigi asemel vabatahtlikud või näiteks Eesti ei saa tanke soetada, sest nendega pole kuskil õppusi läbi viia. Investeeringud on olulised, et teha valmis suuri asju, aga samas elavdada ka majandust.

Mul oleks üks selge ettepanek. Kolme aasta pärast tähistab Eesti oma sajandat sünnipäeva. Teeme Eestile kingituse ja otsustame ehitada korralikud neljarealised teed nii Tartusse kui Narva. Ja mitte kümne kilomeetri kaupa, vaid lõpuni välja. See läheb maksma umbes miljard eurot ja loomulikult tuleb see raha laenata. Paljud mehed saaksid tööd. Osa ehitajaid tuleks Soomest koju, mille üle nende pered rõõmustaks. Võikski jääda plusse kokku lugema, aga kõige olulisem argument on liiklusohutus. Nii Tallinna-Tartu kui Tallinna-Narva maanteel hukkub aastas 15–20 inimest ja suurem osa neist avariidest jääksid normaalsel maanteel juhtumata...

Loomulikult neid 2018. aastaks valmis ei jõuaks, aga ma olen kindel, et sünnipäevalaps ei pahanda, kui näeb, et töö käib.

02.02.2015 04.02.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto