N, 30.11.2023

Lugeja kiri: sõnavabadus ja ajuvabadus

, TÜ teoloogia- ning psühholoogiatudeng
Facebook
Comments
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristel-Maria Kadajane
Kristel-Maria Kadajane Foto: Erakogu

Sõnavabadus on ütlemata hea. Ma kirjutaks, et see on lausa elementaarne, kui just liigagi suurele osale maailmast ei oleks see juhtumisi kättesaamatu. Et meil Eestis on võimalik mõelda ja kohe ka öelda (vahel ka vastupidises järjekorras), annab vähemalt teoorias veel ühe põhjuse, miks Eestis on hea elada. Minagi kasutan nüüd seda hüve, kuid ootamatul eesmärgil. Selleks, et kirjutada sõnavabaduse lipu all vohavast roppusest, ning osalt ka selleks, et lihtsalt näidata – arvamust saab avaldada ka teisiti, kui saates kõiki ja kõike sinna, kuhu turistipiletit ei osteta.

Liiga tihti kipuvad minema vahetusse sõnavabadus ja ajuvabadus. Järjest enam kerkib esile mõtteid ja arvamusi, mis oma labasusest ja roppusest hoolimata koguvad (solgi)ämbrite viisi tunnustust – kiitvaid kommentaare, meeldimisi või jagamisi. Mis omakorda annab tunnistust, et rahvale läheb peale ropendamise abil kellegi või millegi paika panemine. Väljaannete kommentaariumid ning viimasel ajal üha enam populaarsust koguvad nihilist.fm-tüüpi keskkonnad on ideaalsed mänguväljakud sõnakangelastele, kelle jaoks paikapanemine on rahvasport, mille harrastamiseks on tarvis üksnes kamaluga maailmaviha ning mantrana korratavaid roppusi.

Eesmärke võib üksnes aimata. Kas puudujääk on viisakuse või sõnavaras? Või on asi enese upitamises teiste arvel? Labasuse pooltargumendiks on sageli vaid «miks mitte». Aga miks peaks?

Facebook
Comments
Tagasi üles