Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kirjandusel ei tule algust ega lõppu

Enrique Vila-Matas «Pariisile ei tule iial lõppu» FOTO: Raamat

ARVUSTUS

Enrique Vila-Matas «Pariisile ei tule iial lõppu»

Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid

Loomingu Raamatukogu nr 35–38/2014

SA Kultuurileht, Tallinn, 184 lk

 

Tellijale Tellijale

On meelde jäänud üks kunagine kirjanduskriitiku lause: «Kui kirjanik ei oska kirjutada millestki muust kui kirjutamisest, siis ärgu parem kirjutagu.» Ometi kirjutas tema kirjandusest. See dualism on kirjatekstide sees ja ümber olemuslik – kui uskuda Descartes’i. Hinge ja keha vahelise lõhe saab ühendada vaid Jumal, selleks ta olemas ongi. Praegu, tõsi küll, pretendeerib sellele trikile ka biosemiootika.

Hispaania, täpsemalt katalaani kirjanik Enrique Vila-Matas polegi millestki muust kirjutanud kui kirjanduse kirjutamisest. Sedapuhku on tegu küpse ja tuntud kunstniku 2003. aastal ilmunud raamatuga, mis kuulutab, et on loeng sellest, kuidas Vila-Matas 1970. aastate keskel paar aastat Pariisis elas ja seal katusekambris oma esimest romaani kirjutas. Põrunud läbi Ernest Hemingway teisikute võistlusel (diskvalifitseeriti Key Westis kui ilmselgelt ebasobiv tüüp), ootas ta Pariisis Franco surma ja otsis taga Hemingway ilmutust. (Franco suri kaks korda ja Heminway jälgedes tiirlevad turistid panid kohvikuterrassil istuva Vila-Matase südame läikima.) Talle üüris toa, mille eest mehike vist kunagi ei maksnud, Marguerite Duras, kes, nagu muuseas selgub, oli üks vägev kirjanik ja filmistsenarist. Vila-Matas kirjutab, et vastupidi Hemingwayle, kes kirjutas oma loomeelu lõpus raamatus «Pidu sinus eneses», et ta oli Pariisis väga vaene ja väga õnnelik, oli tema seal väga vaene ja väga õnnetu.

06.02.2015 09.02.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto