Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Aja auk.Tusameele talv paduvihmas

Black Sabbath FOTO: Kuvatõmmis

Eile, 45 aastat tagasi, reedel ja 13., sel kurjakuulutaval päeval, mil ka kõige uskmatum tüüp istub kodus keldris, andis plaadifirma Vertigo Suurbritannias välja plaadi, mis muutis varsti kogu rock-muusika olemust. See oli 1963. aastal Mario Bava lavastatud õudusfilmi «Black Sabbath» järgi nime saanud ansambli esikalbum.

Tellijale Tellijale

Plaat annab alates esimestest sekunditest teada, mida sealt oodata tuleb – tuska, tumemeelsust ja jätkuvalt halba ilma. Me satume kuhugi tuumatalvisesse piirkonda, kus kajab nukralt üksik mahajäetud kirikukell ja kuuldub vettinud Ozzy Osbourne’i räsitud vokaal. See pole enam õndsuslik Woodstock, vaid saatanlik Altamont.

Plaat valmis kiirelt, lood mängiti sisse 16. oktoobril 1969 Londonis Regent Studios 12 tunniga. Eriefekte ja pealemängimisi sisuliselt ei lisatud. Kõik mängiti sisse ühe võttega. Meistritöö võib ka kiirelt valmida, sellele sai ehitada laialdase metallmuusika žanri. Tony Iommi allasurutud tempoga kitarr on rahutu, raiuvad tardkivimis rifid vahelduvad üksildaste dünaamiliste soolodega. Geezer Butleri bass on sünkjas ja agressiivselt lärtsuv. Bill Wardi trummid on džässiliku kõlaga, aga nende pooltoonid ei rahusta sugugi mitte.

13.02.2015 16.02.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto