Tunnistan kohe, et ei tea, kuidas käituksin, kui elaksin ise mõnes väikeses kohas, kus on oht, et postkontor pannakse kinni. Võib-olla loeksin sellest välja järjekordse masendusse ajava märgi, et elu taandub kunagistest rahvarohketest küladest, ja annaksin vähima võimalikuna allkirja postkontori jätkamist nõudvale petitsioonile. Aga ma ei välista ka, et esitaksin selleski olukorras samu küsimusi nagu alljärgnevates lõikudes.
Peaksime mäletama ka aegu, mil Eesti Posti tegevus polnud kasumlik, vaid tõi aastas kümneid miljoneid kroone kahjumit. Sellest pole möödas kümmet aastatki. Kui kusagil on kahju, siis kaetakse see millegi muu või kellegi teise arvelt või läheb ettevõte kogu täiega hingusele. Ärgem unustagem, et vahepeal on postiturg konkurentsile avatud. Kui Eesti Post ei tegutseks tervikuna kasumlikult, võtaks mõni teine firma selle turu magusamad osad lihtsalt üle. Oma postkontorite, markide ja kirjakandmisega oleksime hädas aga ikkagi meie, Eesti inimesed.
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)