N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mart Raudsaar: valjenevalt, kiirenevas rütmis

Mart Raudsaar
, kolumnist
Mart Raudsaar: valjenevalt, kiirenevas rütmis
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Mart Raudsaar
Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui valimiskampaania oleks partituur, seisaks seal praegusel kohal crescendo ehk «valjenevalt». Kirglikumaks muutuva kampaania ühe viljana sain tutvuda tähelepanuväärse mõttevahetusega, milles minu nõu küsiti.

Üks riigikogu liige soovis avaldada valimisreklaami ühes vallalehes. Kohad ja nimed ei ole tähtsad, sest nagu Krõlovi valmist teame, võidakse kohti vahetada, ent muusika jääb samaks. Partituuri seisukohalt on oluline, et munitsipaallehte välja andvas vallas on võimul erakond X ning riigikogu saadik on pärit erakonnast Y, kelle erakond on võimul Toompeal, aga mitte selles vallas.

Nagu teame mitmetest Eestimaa kohtadest, kipub seal valimistevärgi võitja võtma kõik, mis võtta on, sealhulgas ka munitsipaallehe. Praegusel juhul keeldus lehetoimetaja riigikogu liikme valimisreklaami avaldamast põhjendusega, et valimisreklaame pakutakse vaid konkreetse valla territooriumile sisse kirjutatud isikutele. Kui riigikogu liige vastas, et tema meelest on see põhiseadusega vastuolus, ning palus näha vastavat õigusakti, siis kostis vastuseks, et lehe väljaandmine ei ole (omavalitsusele) avalik teenus ning seega mingeid õigusakte üleüldse ei eksisteeri.

Mis siin salata, olen kuulnud või suisa kogenud, kuidas omavalitsused siin või seal teevad ühte või teist, mille õiguslikkust ei ole nende meelest võimalik kontrollida või kohtulikult vaidlustada, kuna tegevuse kohta puuduvad õigusaktid. Tegevus ise võib olla sealjuures vägagi tegus.

Selles küsimuses ei kahtle ma taas, et õiguskantsleri büroo võiks produtseerida lehekülgi juriidilist teksti ning jõuda selle käigus järeldusele, et õiguslikku probleemi pole ja midagi ei saa teha.

Igale mõistuslikule inimesele on probleem aga ilmne. Kõnealusel juhul on probleemiks halb poliitiline kultuur, aga siiski on siin minu hinnangul ka põhiseaduslik probleem. Põhiseaduse paragrahv 45 ütleb, et igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.

Arusaadavalt ei tähenda see, et riik või omavalitsus peaks kinni maksma kõik sellest õigusest tulenevad kulud. Ent praegu räägime a) võrdset kohtlemist nõudvast valimissituatsioonist ning b) maksumaksja raha eest ilmuvast munitsipaallehest. Seega ei tohiks – eriti valimiste ajal – selles kanalis kedagi ahistada. Diskrimineerimisest soovitab hoiduda põhiseaduse paragrahv 12.

Diskrimineerimine seisneb minu hinnangul kõnealusel juhul selles, et ajalehes saavad valimisreklaame avaldada vaid valda elanikuna registreeritud isikud. Tegemist ei ole aga kohalike valimistega. Need on riigikogu valimised, kus valimisringkonna piir ei kattu kohaliku omavalitsuse halduspiiriga.

Järelikult on munitsipaallehel võimalus a) üldse valimisreklaame mitte avaldada, b) avaldada võrdsetel tingimustel kõikide valimisringkonnas kandideerivate isikute reklaame. Kui munitsipaalleht on aga juba mõne reklaami avaldanud, siis tal tegelikult valikuvõimalust ei ole. Omavalitsuse õigusaktide olemasolu või puudumine on teisejärguline JOKK-küsimus.

Muidugi muudab teema minu jaoks iseäranis pikantseks asjaolu, et tegelikult ei tohiks munitsipaalleht üleüldse mingeid reklaame avaldada – nagu seda ei tee ka avalik-õiguslik ringhääling –, vaid maksumaksja raha eest ilmuv kanal peaks pakkuma oma valimisringkonna kandidaatidele enesetutvustamisvõimalust tasuta.

Vastupidises peitub järjekordne põhiseaduslik probleem: munitsipaallehed saavad raha nii omavalitsuse eelarvest (maksumaksjalt) kui ka reklaamidest, mis võimaldab neil solkida odavpakkumistega reklaamiturgu ning kahjustada niimoodi turureeglite alusel ilmuvate ajalehtede ettevõtlusvabadust.

Allegro agitato.

Tagasi üles