Juhtkiri: Putin ja Orbán

Eile külastas Venemaa president Vladimir Putin Euroopa musta lammast, Ungari peaministrit Viktor Orbánit. Osa mitteametlikust vastuvõtust oli meeleavaldus plakatitega «Njet Putinile! Jah Euroopale!» ning «Meist ei saa Vene kolooniat!».

Kremli huvides on demonstreerida, et nad pole ennast täielikult isolatsiooni mänginud ning Putinil on sõpru ka Euroopa Liidus. Teiseks külvata kahtlusi ja usaldamatust Euroopa Liidu ning NATO liikmesriikide omavahelistesse suhetesse. Orbáni käitumine ja eriti sõnad annavad viimasele muidugi ka tublisti hoogu.

Kindlasti pole selline usaldamatus ei Euroopa ega Eesti huvides. Seepärast on oluline märkida, et Ungari tegelik käitumine Euroopa Liidus ja NATOs ei kinnita kahtlust, justkui oleks tegu «Putini agendiga» läänemaailma organisatsioonides. Ungari pole seisnud jõuliselt vastu sanktsioonidele ega ole töötanud NATOs vastu kollektiivkaitse tugevdamisele.

Viktor Orbáni poliitikat võib tõepoolest iseloomustada kui õõtsumist lääne ja ida vahel. Seda alates välistest märkidest, nagu visiitide ajakava sümbolism – vaid mõned nädalad enne Putinit külastas Budapesti Saksamaa liidukantsler Angela Merkel.

Sisepoliitiline seletus on, et Orbán tegeleb valimiskampaaniaga ka valimistevahelisel ajal ning püüab teha nii kummardusi kui näpuvibutusi mitmes suunas. Ungari valijad ja Orbáni erakonna Fidesz toetajad jagunevad laias laastus pooleks – pooled toetavad rohkem lääne-, pooled ida-orientatsiooni. Ungaris on kombeks käsitleda ka Kremli rünnakut Ukraina vastu osana kahe supervõimu – USA ja Venemaa – konfliktist. Selles võtmes hoiab rohkem rahvast lääne poolele ning flirt Putiniga võib Orbáni populaarsust kahandada.

Väliskaubanduspoliitikas püüab Ungari pöörata oma eksporti Aasia kasvavate turgude poole sarnaselt teistelegi riikidega, sh Eestiga. Ungari majanduses on põllumajandus ja toiduainetööstus tähtsal kohal, nagu enamikul Ida-Euroopa riikidel. Mitte kedagi ei tee rõõmsaks, et pole võimalik viia oma tooteid Venemaa turule. Reaktsioon kujundatakse aga vastavalt sellele, kas tähtsamad on väärtused või mugav kauplemine. Orbáni poliitilise käekirja osa on olnud valjuhäälne Brüsseli süüdistamine selleks, et võtta sisepoliitilisi punkte. Küsimus on, kas ta eelmise aasta sõnad, et Moskvaga kaubandussuhteid katkestades tulistas EL endale jalga, on jälle kord sisepoliitiline trummipõrin või toob see kaasa ka Moskvale meelepäraseid välispoliitilisi samme.

Kohtumise eel on räägitud keskendumisest gaasitarnetele ja koostööle tuumajaama ehitamiseks Ungarisse. Lahtisi küsimusi on seejuures palju. Sealhulgas seegi, kui palju suudab Venemaa praegustes oludes sellistesse koostööprojektidesse üldse investeerida.

Viktor Orbáni sõnad ja sammud, mis seavad kahtluse alla Euroopa ühtsuse agressorile vastu seismises, on taunitavad. Samas pole sugugi mõistlik puhuda usaldamatust Ungari vastu elust enesest suuremaks.

Seotud lood
17.02.2015 19.02.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto