Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vaikusest. Peaaegu täielikust

Janar Ala. FOTO: Toomas Tatar

Viimaste nädalate lõikes on olnud kuidagi palju sündmusi, selliseid, mille kohta kõigil justkui midagi arvata. Sündmustehorisont on väga kummi aetud. Linastus Elmo Nüganeni film «1944», selgitatakse välja «Eesti laulu» võitja, uksele koputab vabariigi aastapäev kõige selle juurde kuuluvaga, siis tulevad juba valimised...

Tellijale Tellijale

See kõik paneb mind isegi natuke heldinult meenutama paari nädala tagust aega, mil läksin talvepuhkuse ajaks nädalaks maale vanematekoju. Majja, mis asub mäe peal, nii et on öö ja pime, võib lausa ette kujutada, et oled sattunud kosmosesse. Pikutad näiteks voodis, und ei tule, ja kuulad, teed kõrva mikroskoobiks või teleskoobiks. Mida siis tõesti kuulda on, huvitab ennastki, ikka mingisuguse mõõduka helifooniga harjunut. Uurid neid asju pimeduses, tühjuses, kauguses. Mida rohkem kuulatad, seda enam tekib tunne, et tõepoolest ei olegi midagi kuulda. Et ainult tähed paistavad maja kohal taevas, aga nende heli pole ju kuulda.

Mida rohkem kuulatad, seda suuremaks kasvab hirm mingisuguse vaikuse tühjuse ees. Kuskil peaks ju ometi olema mingisugune koht, millest kinni haarata? Ehk sõidab varsti mõni auto siiski lähedal asuvat teed mööda, no ju on keegi eksinud, ehk on kuulda kilomeetrite kauguselt kaubarongimüra? Aga ei ole. Midagi ei ole. Ainult su enda kõrvade kohin. Mida suuremat hämmeldust see tühjus tekitab, seda enam tõuseb vererõhk ja sellega seotult kohin kõrvades. See mingis mõttes nagu toob su kaugustest tagasi. Ja siis puhkevad sellest vaikusest mõtted.

20.02.2015 23.02.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto