Jõudsin jaanuari alguses juba rõõmustada, et pole teist sopahooaega järjest kordagi haige olnud – põhimõtteliselt alates sellest ajast, kui lõpetasin täielikult avatud kontoris töötamise –, kui mingi kohutav viirus mu siiski kätte sai. Ühel päeval käisin rahvarohkel kontserdil, teisel päeval ei saanud voodist püstigi.
Loomulikult olin maruvihane, sest miljon tööasja jäi tegemata ning üks lahe komandeering teise Eesti otsa tuli samuti unustada. Ja miks? Lihtsalt seepärast, et leidub kodanikke, kes ei pea vajalikuks haigena end kodus ravida. Topivad end silmini paratsetamooli täis, ilmuvad avalikesse kohtadesse, tatistavad ja rögisevad kaheksas ilmakaares ning kekutavad, kuidas nad «ei ole üldse seda kodus istuja tüüpi».
