Riigiteatrite, täpsemini riigi osalusega tegutsevate teatrite kritiseerijad on leidnud, et riik peaks raha suunama vabatruppide tegevuse toetamiseks. 2014. aasta septembris avatigi Tallinnas Vaba Lava teatrimaja. Tegemist on riigi (ja kultuurkapitali) ning erakapitali ühise katsega pakkuda sõltumatutele väiketruppidele mängu- ja arenguvõimalusi.
Seni pole Vaba Lava end kunstiliselt õigustanud – ühestki seal esietendunud lavastusest pole veel saanud teatrisündmust. Kuid enne lõpliku hinnangu andmist ootaksin ma veel mõne kuu, las saab esimene tegutsemisaasta täis ja siis võib arutada, miks pole Telliskivis oodatud plahvatust sündinud.
Tänase lehe kultuurikülgedel avalikustatud mulluse teatriaasta parimate nimekirja lugedes tuleb aga tõdeda, et teater väljaspool Tallinna on elujõuline. Eri kategooriates on auhinnale esitatud nii Rakveres, Endlas, Vanemuises kui ka Tartu Uues Teatris mängitavaid lavastusi ja rolle, nn maakonnateatritest pole ainsana sel korral pildile pääsenud Ugala. Tõsi, võib oletada, et auhinnaväärilisi lavastusi ja rolle mängitaks ka poole väiksemates majades.
Siiski ei arva ma, et arutelu Eesti teatri oleviku ja tuleviku üle poleks vaja. Võib-olla tõesti ei peaks kõik jätkuma nii, nagu on alati olnud. Eriti kui meenutada üht Eesti edukaimat teatrireformi, mis alguses tundus vägagi riskantne ja ehk isegi vale.
Tänavu veebruaris tähistasid Vana Baskini Teater ja NO99 kümnendat tegutsemisaastat. Vana Baskini Teatri juubelietendus «Õnne numbrid» oli Vanalinnastuudio vaimus komöödia, kus tegi laheda rolli Helgi Sallo. Aga päev enne Salme kultuurimajas «Õnne numbrite» esietendust tõmmati eesriie eest Nordea kontserdimajas ja publik nägi esimest korda selle aasta kõmulisimat lavastust, NO99 «Savisaart», nimiosas võrratu Marika Vaarik.