Viimasel viiel-kuuel aastal on teatriringkondades pidevalt tõusnud teemaks küsimus, kas Eesti vajab reformi, mille käigus vaadataks üle nii riigilt toetust saavate teatrite arv kui ka teatrite rahastamise põhimõtted üldse. Julgemad hääled küsivad, kas Eesti vajab suuri ja kulukaid hooneid Pärnus, Viljandis ja Tartus.
Riigiteatrite, täpsemini riigi osalusega tegutsevate teatrite kritiseerijad on leidnud, et riik peaks raha suunama vabatruppide tegevuse toetamiseks. 2014. aasta septembris avatigi Tallinnas Vaba Lava teatrimaja. Tegemist on riigi (ja kultuurkapitali) ning erakapitali ühise katsega pakkuda sõltumatutele väiketruppidele mängu- ja arenguvõimalusi.
Seni pole Vaba Lava end kunstiliselt õigustanud – ühestki seal esietendunud lavastusest pole veel saanud teatrisündmust. Kuid enne lõpliku hinnangu andmist ootaksin ma veel mõne kuu, las saab esimene tegutsemisaasta täis ja siis võib arutada, miks pole Telliskivis oodatud plahvatust sündinud.
Tänase lehe kultuurikülgedel avalikustatud mulluse teatriaasta parimate nimekirja lugedes tuleb aga tõdeda, et teater väljaspool Tallinna on elujõuline. Eri kategooriates on auhinnale esitatud nii Rakveres, Endlas, Vanemuises kui ka Tartu Uues Teatris mängitavaid lavastusi ja rolle, nn maakonnateatritest pole ainsana sel korral pildile pääsenud Ugala. Tõsi, võib oletada, et auhinnaväärilisi lavastusi ja rolle mängitaks ka poole väiksemates majades.
Siiski ei arva ma, et arutelu Eesti teatri oleviku ja tuleviku üle poleks vaja. Võib-olla tõesti ei peaks kõik jätkuma nii, nagu on alati olnud. Eriti kui meenutada üht Eesti edukaimat teatrireformi, mis alguses tundus vägagi riskantne ja ehk isegi vale.
Tänavu veebruaris tähistasid Vana Baskini Teater ja NO99 kümnendat tegutsemisaastat. Vana Baskini Teatri juubelietendus «Õnne numbrid» oli Vanalinnastuudio vaimus komöödia, kus tegi laheda rolli Helgi Sallo. Aga päev enne Salme kultuurimajas «Õnne numbrite» esietendust tõmmati eesriie eest Nordea kontserdimajas ja publik nägi esimest korda selle aasta kõmulisimat lavastust, NO99 «Savisaart», nimiosas võrratu Marika Vaarik.
Kümne aastaga on hakanud ununema tõsiasi, et NO99ta pole Vana Baskini Teatrit ja vastupidi. NO99 asutamine, mis andis noorele ja tollal siiski avalikkuses üsna tundmatule Tiit Ojasoole võimaluse alustada nullist – nii raha kui ka trupi mõttes –, on Eesti taasiseseisvumisaja kultuuripoliitikas suurim, julgeim ja õigeim samm. Tõsi, Vanalinnastuudios töötanud inimestele oli ja on see isiklik tragöödia, millest saadud haavad pole nende aastatega kõigil kinni kasvanud.
Vana Baskini Teater teeb kiiduväärset tööd, tänu nendele jõuab teater ka kõige kaugematesse Eesti asulatesse. Aarne Valmisele ja Eino Baskinile on sellise teatri majandamine rahaliselt keeruline ja näitlejatele emotsionaalselt-füüsiliselt kurnav, seetõttu soovin siiralt Vana Baskini Teatrile jõudu ja jaksu. Aga mu süda kuulub NO99-le, nemad on minu ja ma usun, et tuhandete teiste eestlaste teatripilti avardanud ja rikastanud. Vana Baskini Teater jõuab Kiviõli rahvamajja, NO99 omad on aga jõudnud Avignoni.
