Postimees 1902. aastal

Pilgukene Eesti rahva hingeelusse. Kui me eestlase hääde laadi omaduste kõrval järsku suuri halbtusi välja toome, siis ei ole see mitte imekspanemise ega vihastamise väärt. Et meil vead on, seda ei saa keegi ära salata; pääasi on see, et me neid õieti ära tunneme ja endid parandada püüame. Nii vähe, kui eestase häid külgesid salgasime, niisama vähe tahame siin tema puuduseid kinni katta. Huvitav on siin juures tähele panna, kuidas mitmed karakteri häädused tihti halbtuseks kasvada võivad, kuna mõnigi puudus meid omalt poolt veel suurema vea eest võib kaitseda ja nõnda hääduseks tuleb lugeda.

Nagu me juba eespool tõendasime, on eestlasel suur mõttekujutuse võim, mis temale pildirikka, luuleliku kõne annab. Kuid see hää looduse anne võib teda kergesti pahale teele viia, ta suur mõttekujutus võib talle veaks saada. Kõige ilusamad piltlikud kõned ei ole mõni kord puhta tõe läikival valgusel vaadates midagi muud, kui edev liiastus, hooplemine ja – kui seda iseäraliseks kurjaks otstarbeks meelega tehakse – pettus ja vale. Sellest siis tulebki, et suure mõttekujutuse kihutusel valetamine eestlaste rahvapatuks saama kipub. Eestlasel on tähelepanemiseväärt suur jutuhimu, jutuajamiseks läheb aga jutumaterjali tarvis, siis ei ole sugugi imeks panna, et tal mõni kord tõepõhjal seisvatest jutuainetest puudus tuleb ja ta «võltsivallast» seda võtma läheb, mis tal tõetalus otsa lõppenud. Kes palju räägib, see palju valetab – ütleb Eesti rahva vanasõna. Eestlase enda arvamuse järele on aga natukene valetada ja natukene varastada lubatud, sest see olla teise vanasõna järele niisama hää, kui pool adramaad.