Lugeja kiri: Püsivuse ja truuduse kasvatamine meie noortes

Püsivus ja truudus, pühendumisvõime on teatavasti üks tõeliselt suure isiksuse tähtsamaid omadusi. Paraku on aga seda hüvet järjest raskem ja raskem saavutada. Ühiskond on muutunud sedavõrd, et väga paljud noored ei ole valmis enam pingutama ega raskustega võitlema. Loobutakse kergekäeliselt ja otsitakse kergem väljapääs.

Varem pandi lapsed õppima pillimängu või balletti, tegelema spordiga jne, ja lastele ei antud nii palju otsustada, kas ja millal ta soovib selle lõpetada ja millegi muuga alustada. See oli nagu iseenesestmõistetav, et viib alustatud asja lõpule, nii nagu tema võimed seda lubavad. Asja otsustamine oli rohkem pedagoogide käes. Nüüd on olukord sedavõrd muutunud, et õpetajast on saamas meelelahutaja, kes peab tunnis leidma kõiksugu trikke, et last lõbustada.

Õpilase käest midagi nõuda on järjest raskem, järjest vähem ollakse valmis tööd tegema ja pingutama. Kui õpetaja nõuab, et tuleb rohkem pilli harjutada, et teatud tulemuseni jõuda, siis lapsed koos vanematega teatavad, et ei soovi enam pillimängu jätkata. On kadunud autoriteet ja austus õpetajate vastu, kuid see peegeldub hiljem kogu elus. Tekib mõtlemine, et minul ei ole vaja kedagi kuulata, ma teen, nagu minule meeldib. Sellise suhtumisega jääb esiteks järjest vähemaks neid inimesi, kes viitsiksid oma anded välja arendada, sest pillimäng, ballett, tippsport – need kõik nõuavad igapäevast, püsivat, regulaarset treeningut. Nii jõuab järjest vähem inimesi tipptasemeni.

Asja teine pool on see, et isegi siis, kui ei taheta saada tippmuusikuks või tippsportlaseks, arendab selline püsiv pühendumine inimese iseloomu, püsivust ja truudust, mida ta vajab elus paljudes tegevustes, kaasa arvatud perekond, töökohal püsimine, suhtlemine teistega jne. Lastele ei tohiks anda liiga palju valida, sest kuuletumise ja alandlikkuse kasvatamine tuleb kasuks igas asjas. Laps ei peaks niivõrd valima, kas ta sööb seda või midagi muud, vaid tema otsustada oleks, kas ta sööb seda toitu, mille vanemad talle valmistasid, või jätab söögikorra vahele. See võib tunduda julmana, kuid tegelikult teeme sellise range käitumisega lapsele palju rohkem head.

See, kas lapsed arvestavad õpetaja soovituste ja nõuannetega, sõltub suuresti vanemate suhtumisest. Kui vanemad kodus korrutavad, et seda õpetajat ei pea kuulama, siis ei olegi mingit tulemust oodata ja veel lisaks kasvab noorest inimene, kes on täis uhkust ja kõrkust.

Teine asjaolu, millel ma tahaksin veel peatuda, on see, et tänapäeval killustatakse lapsed sellega, et neid viiakse liiga paljudesse huviringidesse, tihti isegi iga päev mitu erinevat. Ühelt poolt on ju hea, kui lastega tegeletakse ja nende eest hoolitsetakse, et nad üksi kodus ei oleks, kuid selline päevaplaan ei võimalda lapsel ühessegi asja süveneda, midagi korralikult teha ega edu saavutada.

Tal jääb igast asjast kättesaamatuse ja ebaõnnestumise kibe maik ja tunne, et ta on vilets, sest paljud asjad, eelkõige nagu eespool mainitud pillitundi minek ja seal hakkama saamine nõuab ettevalmistust, kasvõi pisut, kuid ideaalne oleks teatud aeg iga päev. Kui aga väsinud last veetakse ühest tunnist teise, ei teki tal kunagi õiget arusaamist ega isegi mitte õiget suhtumist püsivusse, töösse, vastupidavusse. Nii süveneb lastes pealiskaudsus, kalduvus teha kõike pisut ja pinnapealselt, raskusi vältides. Varem ei olnud kombeks lapsi niimoodi killustada. Kes läks balletikooli, see tegeles tantsimisega, kes muusikakooli, see oli huvitatud, et temast saaks võimalikult hea pillimängija või koorijuht, sest siis oli ta kaasõpilaste hulgas austatud.

Lõpetuseks tahan öelda lapsevanematele: õpetagem oma lapsi pedagoogidesse austusega suhtuma ja kuulda võtma, mis neil on öelda, sest noored peaksid olema avatud ja kuulekad. Hiljem täiskasvanuna teevad nad nagunii omad järeldused, valivad kõikjalt parema poole ja lõpuks möödub nii ka murdeaeg palju valutumalt.

Mari Järvi

pianist ja pedagoog, viie muusiku ema