T, 31.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ei tõde ega õigust

Põim Kama
, teatrikriitik
Ei tõde ega õigust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vanemuise lavastus «Meie oma tõde, meie oma õigus».
Vanemuise lavastus «Meie oma tõde, meie oma õigus». Foto: Gabriela Liivamägi

Eks see oli vist umbes seesama varakevadine aeg, mis praegugi, kui Andres ja Krõõt esimest korda Vargamäele jõudsid. Teed lagunesid ja lehm uppus õhtuti sohu, aga linnud laulsid üle väljamäe nagu ei miski muu. Ja noor abielupaar oli veel noor, ehkki mitte enam naiivne. 

Nad tulid kaugelt otsima oma kohta, kus teha tööd ja armastada. Ja esimene osutus lihtsamaks kui teine, sest tööd tegema õpetatakse eestlasi juba maast madalast, aga armastama ei õpeta meid keegi.

Sel kaunil kevadisel ajal, mil maamees varavalgest hilisõhtuni põllul on, mängib Vanemuine Sadamateatris Urmas Lennuki dramatiseeritud ja Tanel Jonase lavastatud taasversiooni A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» esimesest osast. Taasversiooni sellepärast, et midagi uut või säravat tänastel tegijatel väärt teosele lisada ei ole. Ja eks seda «Tõde ja õigust» ole juba omajagu lavastatud ka, nii et ongi raske senistele käsitlustele veel midagi lisama hakata.

Märksõnad
Tagasi üles