Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Toomas Randlo: naistepäevaks sinililled silmadele

Toomas Randlo FOTO: Liis Treimann

Lillede asemel rusikaga näkku ja jalaga kõhtu – selline oli naistepäev mitmete õrnema soo esindajate jaoks. Pühapäeval sai politsei keskmiselt kord tunnis teateid juhtumitest, kus mõni naine oli oma elukaaslase rünnaku ohvriks sattunud. Lähisuhtevägivalla juhtumid ei leia aset aga ainult kord aastas, vaid tegemist on regulaarse terroriga.

Mõni kuu tagasi avaldatud Euroopa Liidu statistikast selgub, et iga viies Eesti naine on vägivaldse elukaaslase tõttu kannatanud. Naistevastane vägivald on aga samal ajal probleem, mida kajastatakse Eestis kahetsusväärselt vähe. Avalikkuse tähelepanu köidab teema vaid siis, kui kannatajaks on tuntud isik või peksja karistus naeruväärselt leebe. Just teine variant tekitas paljudes pahameelt möödunud nädalal, kui ilmus uudis elukaaslast mitu tundi jõhkralt peksnud mehest, kes põhimõtteliselt pääses karistusest, sest menetlus lõpetati.

Selle juhtumi puhul oli kohtudokumentides kirjas, et puudus avalik menetlushuvi ning meest on võimalik õiguskuulekale käitumisele suunata ka muude vahendite kui avaliku karistamisega, ent tõenäoliselt ei julgenud naine lihtsalt oma mehele kohtus vastu hakata. Võib-olla kartis, et kui mees saab karmima karistuse, siis järgmine kord teeb ta midagi veel jubedamat.

Naisepeksja tegusid pole võimalik õigustada, ent leidub paraku neid, kes seda üritavad. Mind hämmastab see, kuidas keegi võib arvata, et mõnes olukorras on elukaaslase löömine vastuvõetav. Öeldakse, et ohver provotseerib. Kui inimene provotseerib, siis tuleks minema kõndida, mitte rusikaid käiku lasta. Vägivald on ebainimlik ja vale ükskõik millises olukorras.

Korduva koduvägivalla ohvritele võib ette heita vaid seda, et nad pole oma elukaaslast maha jätnud. Tavaliselt on ühised lapsed, majanduslik sõltuvus või lootus olukorra paranemisele põhjused, miks naine vägivaldse partneri kõrvalt ei lahku. Perevägivalla tunnistajaks olemine mõjub lastele aga palju halvemini kui isa nägemine harvemini.

Sõltuvus mehest, olgu see siis majanduslik või mingit teist liiki, ei kaalu kindlasti üle pidevas hirmus elamist ja peksu. Lootus sureb viimasena ja suhtevägivalla ohvrid arvavad tihti, et olukord paraneb. Kurb tõde on aga see, et olukord ei parane enne vägivaldse mehe juurest lahkumist, ning käibefraas, mis kirjeldab lööjat kui armastajat, on vale.

Naiste vastu suunatud vägivald ei ole probleem, millega peaksid tegelema vaid naisõiguslased. See on globaalne nähtus, mille vastu peavad võitlema kõik. Ühiskonnas peab selle teema suhtes olema nulltolerants ja vägivaldseid mehi tuleb karmilt karistada. Suhtevägivallas ohvriks olev naine on kellegi ema, tütar või õde, kuid eelkõige inimene. Vägivalla kasutamine teise inimese vastu pole kunagi õigustatud.

10.03.2015 12.03.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto