Juhtkiri: Euroopa tulevikuarmee

FOTO: Urmas Nemvalts

Ei saa öelda, et Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Junckeri läinud nädala lõpus Saksa ajalehes Die Welt välja öeldud mõte Euroopa armee loomisest oleks midagi väga uut. Selle teema üle on aeg-ajalt väideldud. Juncker ise mainis seda üldsõnalisemalt näiteks ka oma 2014. aasta maikuus Postimehes ilmunud artiklis: «Isegi kõige tugevam pehme jõud ei saa pikemat aega toimida ilma vähemalt mingil määral lõimunud kaitsevõimeta. Lissaboni leping annab liikmesriikidele, kes seda soovivad, võimaluse ühendada oma kaitsevõime püsivaks koostööstruktuuriks.»

Tema äsjase avalduse juures on tähelepanuväärne, et see langeb otse Ukraina-Vene konflikti konteksti. Ehk nagu sõnas Juncker: ühtne Euroopa armee saadaks selge sõnumi Venemaale, et võtame oma Euroopa väärtuste kaitsmist tõsiselt. Pole ka ime, kui Moskva on oma asevälisministri suu läbi juba nõudnud selgitusi, mida see Junckeri avaldus tähendab.

Mida ühtne Euroopa armee meile annaks? Ilmselt eelkõige seda, et need ELi liikmed, kes ei kuulu NATOsse, saaksid mandri kaitsekoostööst lähemalt osa võtta. Austria, Iirimaa, Küpros, Malta, Rootsi ja Soome ei ole seni veel NATO liikmed. Samas leidub meil NATO Euroopa liitlasi, kes ei kuulu ELi, kui nimetada kasvõi Norrat ja Türgit, ning kahtlemata ei ole ELi liikmete huvides, et ühine kollektiivkaitse nendega nõrgeneks. Ning üldse, miks piirduda Euroopa ühisjõududega, kui meil on olemas toimiv ja laiem lääneriikide ühine kaitseallianss?

Seda mõtet kommenteerides on avaldatud arvamust nii poolt kui ka vastu – näiteks Soome president Sauli Niinistö ja kaitseminister Carl Haglund leiavad, et asi väärib arutamist, opositsioon aga jääb selle suhtes pigem külmaks. Ühisarmee poole liikumist on toetanud ka Saksamaa kõrged poliitikud. Brittidelt seevastu kostab põhiliselt, et tegu on tüüpilise Brüsselist tuleva eluvõõra ideega ning Euroopa kaitsmine tuleb jätta NATO ülesandeks. Ühendkuningriigi sisepoliitiline olukord on praegu muidugi selline, et iga väiksemgi mõte süvenevast Euroopa lõimumisest langeb seal kehvale pinnasele – mis siis veel kõnelda sellisest põhimõttelisest muutusest.

Tegelik probleem, mille lahendamiseks tuleb härjal sarvist haarata ammu enne kaugemas tulevikus kõne alla tulevat ühisarmee loomist, on aga Euroopa riikide liiga väikesed kaitsekulutused. USA suursaadik ÜRO juures Samantha Power pidas seda olukorda hiljutises Brüsselis peetud esinemises murettekitavaks ajal, mil maailm on tulvil kõivvõimalikke julgeolekuohte.

Seda, et Eesti on teinud NATO puhul õige valiku, tõendab muidugi taas kord sel nädalal Tapale jõudev USA tankirühm, Abramsi tankide ja muu tehnikaga, mida peaksime nägema ka maikuus toimuval suurõppusel «Siil».

Seotud lood
10.03.2015 12.03.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto