Lugejate kirjad

2 min lugemist

Nagu nõukaajal

Nõukogude aja valimistel loeti poolthääleks ka see hääl, mis oli küll maha kriipsutatud, kuid viletsasti. Kui kuidagimoodi oli kandidaadi nimi veel loetav, tuli see poolthäälte hulka panna. Meie valimiskomisjoni esimees uuris sedelit tagantpoolt, seda lausa vastu elektripirni hoides ja leidis, et on loetav küll ja läheb poolthäälte hulka. Eks tema kui esimees teadis seda nime ju hästi ja võis paari tähe järgi aimata – nii et oli siis nüüd loetav või mitte. Aga mees oli selles ametis kogemustega ja leidis, et rajoonikomisjon jaoskonnakomisjoni andmeid vastu ei võta, kui poolthääli on alla 99,97 protsendi, ja saadab koju tagasi vajalikke võltsinguid tegema. Kellelgi polnud tahtmist seda teha ja magamata hommikuvalgeni võltsida.

Mõtlesin seekord: nimele peale tõmmatud kriips näitab ju valija negatiivset suhtumist, olememata sellest, kui lai või tugev see kriips on. Meie praeguste riigikogu valimiste ajal oli ju ka vaja valija suhtumine teada saada, olenemata sellest, mil moel see teatavaks tehti. Kui valija kirjutas kogemata vale numbri, selle selgelt maha tõmbas ja uue kirjutas, peaks tema eelistus ju selge olema. Kui ükskõik millises tekstis on miski maha tõmmatud, siis seda ka aktsepteeritakse, loetakse mitteolemasolevaks.

Veel üks mõte tekib siinjuures. E-hääletamise ajal saan ümber mõelda ja muudatusi teha, miks siis tavaline hääletaja seda teha ei tohi? Pealegi teen ma ju paranduse jaoskonna kabiinis salaja, üksi, e-hääletusel selline kindlus puudub. Vaevalt et pensionäridest e-hääletajad seda kõik omal jõul ja iseseisvalt tegid.

Raimo Männis, Harjumaa

Staažika juhi riskiohust

Mul on küsimus liikluskindlustusfirmadele. 1975. aastal väljastati mulle autojuhiload. Sellest ajast saadik olen pidevalt juhtinud ametiautosid ja oma abikaasa nimele registreeritud isiklikku autot. Tänavu ostsin endale sõiduauto, mille registreerisin oma nimele. Liikluskindlustusfirmad peavad aga mind algajaks autojuhiks ja kõrgendatud riskiohuks ning kasseerivad kõrgemat liikluskindlustustasu.

Minu arvates ei ole see õiglane. Riskiohu määramisel tuleks lähtuda autojuhi staažist, mitte sellest, kas tal varem oli mõni sõiduk enese nimele registreeritud või mitte. Riskiohu alla peaksid kuuluma alla kaheaastase ja alla viieaastase staažiga autojuhid.

Kalle Rump,

40-aastase staažiga autojuht

Mood ja reaalsus

Juba ammustes aegadest kehtib inimkonna hulgas käitumise mood, nõuded ja tahtmine hea välja näha. See on ju ka igati loomulik – tahab ju igaüks meist olla ikka korraliku välimusega ja ka teistele meeldiv.

Kahjuks peab nentima, et moestiilide järgimisega ja muutmistega on inimesed ise läinud liiale ja sageli jäädakse naerualusteks. Toon vaid paar näidet, mis seda kinnitavad.

Sammub mööda linnatänavat vanahärra, kelle noorusaastad on kauge minevik. Härrakene ise seda aga ei taju – juuksed noortepäraselt pealaele kokku kraabitud, pool pead paljaks pügatud ja kuklas lehvimas lilla siidlint!? «Moekas» härra missugune! Või teinegi paradoks. Hõljub pargis prouakene, kelle kehakaal võrdub üliraskekaalu tõstja omaga. Selle kogu võimsuse toob aga esile... ülilühike seelik!

Sellised tänavapildid püüavad küll pilke, aga ei näita teps mitte meie kultuursust ja moest arusaamist. Mood moeks, aga vanus, kehakaal, pikkus ja veel mõned komponendid peaksid ikka enne moe järgimist olema arvestatud, vastasel korral saab moejärgimisest klounaad, mis kohe kindlasti meile kasuks ei tule.

Henn Lahesaare

Seotud lood
    12.03.2015 14.03.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto