Eino Baskin oli esimene näitleja, keda ma lavalt mäletan. See võis olla aastal 1953, kui tohutu poisivolaka Mitrofanuška istumine pisikese proua Prostakova (Linda Tubin) süles on ereda misanstseenina meelde jäänud Deniss Fonvizini komöödiast «Äbarik». Vikipeediast näeme, et just see osa on ühena neljast jäädvustatud Baskini tipprollide hulka, aga selgelt on meeles ka teised selle lavastuse osalised: Arno Suurorg, Franz Malmsten, Rudolf Nuude ...
Baskini lahkumisega on lahkunud viimane 1950. aastate Suure Draamateatri Suurte Meistritega kaasamänginu ja nende kõrval suurmeistriks kujunenud meesnäitleja. Aegade sidet hoiavad veel vaid Linda Rummo ja evergreen Ita Ever.
Kuid see oli Maestro väga ammune ja esimene elu, mida mäletavad tõesti veel vaid väga vähesed. Järgnes vangipõli, mille «põhjustes» olid erootika, poliitika ja inimlik kadedus nii keeruliselt kokku segatud, et kahtlen, kas tõelisi põhjusi teadis lõpuni peategelane isegi, ning kunstilise ülikooli lühikene aeg legendaarse Nikolai Akimovi juures Leningradis. Tagasipöördumine 1968. aastal draamateatrisse tähendas komöödiatähe ja estraadikuninga võidukäiku ning «Meelejahutaja» loomist.
Nööbi külge mantel
1979. aastal kostis minu kui ENSV kultuuriministeeriumi teatrite valitsuse juhataja kõrvu, et Baskin kavatseb salaja uut teatrit luua. Kaebused lähtusid draamateatri lähistelt. Nõukogude Liidus võis teatrit luua aga vaid NLKP keskkomitee poliitbüroo otsusega ja oli seega – eriti inimesel, kes polnud kompartei liige – lootusetu. Paraku jätkus Baskinil koos tollase filharmoonia direktori Tiit Kolditsiga kavalust haarata noor teatribürokraat oma intriigi kaasosaliseks ja nii valmiski skeem, kuidas nööbi külge mantel õmmelda. 1980. aastal avati kõigi hirmunud pahasoovijate kiuste ENSV Riikliku Filharmoonia stuudio nimega Vanalinna Stuudio, sest «stuudioid» võis filharmoonia avada ka ilma Moskva loata nii palju, kui kulus.
Viiekümneaastane Eino Baskin, kelle kohta üks kõrge parteitegelane oli just (seoses juubeliga) öelnud, et tiitleid ja tunnustustust saab see mees vaid üle tema laiba, sai järsku oma teatri, ning tollastes oludes oli see vähemasti ime, kui mitte kangelastegu. (Muide, sama «petuskeemi» kasutati aasta hiljem ka ajakirja Teater. Muusika. Kino loomisel.) Ja vaatamata sellele, et tegemist oli mitte ainult komöödiateatri, vaid tegelikult satiiriteatriga (meenutagem lavastusi «Ei mingit kahtlust» (Mihhail Žvanetski, 1980), «Toimik» (Aleksandr Suhhovo-Kobõlin, 1982), «Kes on süüdi» (Žvanetski, 1983), «Kolmest kuueni» (Aleksandr Tšhaidze, 1984). Tulid ka tiitlid – 1984. aastal sai Baskinist ENSV teeneline kunstnik ja 1988. aastal rahvakunstnik, ning ei maksa rääkida, et need polnud talle olulised.
Aga 1985. aasta kevadõhtul D. L. Coburni «Džinnimängu» ühe viimase etenduse aegu saabus Ugalasse sõnum, et Baskin on surnud ... vist ... See oli siis, kui ta 47 päevaks koomasse langes. Me olime Liisu Lindau ja Kaljo Kiisaga ütlemata kurvad, teadmata, et Liisu juba mõne kuu ja Kaljo veerand sajandi pärast lähevad näitlejate paradiisi Einot alles ootama.
Juhtus aga juba päris ime, millest Eino ise juba poole aasta pärast mulle täiesti uskumatuid (kuid ometi tõeseid) asju jutustas ning oma elu üht paremat lavastust (ja Romani üht paremat rolli) – «Cyrano de Bergeraci» – tegema asus.
Ja algas tema järgmine uus elu, eesmärgiks teatrile oma maja väljavõitlemine. Jällegi absoluutselt uskumatu eesmärk ja ka lugu – Tallinna Sauna tänavale ehitatava suurepärase teatrimaja projekt oli valmis ja ehituslubagi käes, kui 1999. aastal vahetus valitsus ja auk Sauna tänaval jäi viieteistkümneks aastaks tühjana seisma, sest UNESCO (tegelikult muidugi siinsed pealekaebajad) segas vahele.
Ka see pauk ei murdnud Einot ja lõpuks oli unistus käes: 2000. aastal avati Sakala tänaval poliitharidusmajast teatriks ehitatud hoone, mille ühe saali kõrvale kinnitati kuldne plaat «Baskini saal» (Tiit Ojasoo, kellel edasises kurvas loos minu arust objektiivset süüd pole, võiks selle nüüd küll samale kohale tagasi panna).
See maja valmis vaatama sellele, et satiiriteatriks jäi Baskini-teater ka uue riigikorra ajal: meenutagem tohutu populaarsuse võitnud «Prügikaste». Õnne jätkus neljaks aastaks. Eino tegi (tema oma sõnade kohaselt) oma elu suurima vea ja andis teatri juhtimise noorematele meestele üle. Tulemusena oli ta 2004. aastal 75-aastaselt teatri mõttes kodutu ja töötu, tegelikult oma elutöö varemetel.
Võib-olla andis omaaegne füüsiline surnust üles tõusmine selle jõu, kuid ta alustas uuesti nullist ning Vana Baskini teater oma publikumenu ja erakordselt raskete töötingimustega (tean omast käest) on veelgi uskumatum ime kui nõukaaegne petuskeemiga teatri loomine. Ning eks sellegi teatri populaarsuses on oma petuskeem: mina kahtlustasin igatahes kuni eilseni, et rahvas läheb mistahes Eestimaa külas neile etendustele vaikses usus, et ka vana Baskin ise lavale ilmub.
Grand old man
Umbes viis aastat tagasi helistati mulle ühe suure päevalehe toimetusest ning teatati, et kuna nende kindlail andmeil on Baskin suremas, siis kas ma ei kirjutaks «lugu» nende sahtlisse juba valmis. Jätan omaenese tollase kommentaari tsiteerimata, kuid ausalt öelda on nüüd mul küll juba päris sassis, mitu elu see mees elas. Igatahes juba tema 60. sünnipäeval 1989 pöördusin ma tema kui Eesti teatri grand old man’i poole, sest teadsin, et Ilmar Tammur oli tol hetkel juba suremas, aga Mikk Mikiver oli siiski Einost kümme aastat noorem.
Lahkunud on mees, kes seega veerand sajandit oligi Eesti teatri grand old man. Ja nähes teda 63 aastat tagasi esimest korda laval, oli mul küllap õnn olla üks viimastest eesti teatriinimestest, kes ta kätt surus, sest 7. veebruaril Vana Baskini teatri 10 aasta juubelil polnud just palju teiste teatrite kolleege teda õnnitlemas, rääkimata riigitegelastest. Polnud kultuuriministeeriumi (lilled koos kaardiga siiski saadeti).
Saamata jäi ka elutööpreemia. Kindlasti polnud siin mängus telefonikõned «keskkomiteest» nagu 1979. aastal, kui talle teenelist taotlesime. Keegi ei pane aga mind uskuma, et selle taga polnud hääletajate (kolmel korral, kui teatriliit teda sellele tunnustusele esitas!) n-ö intuitiivne teadmine, et Baskin oli teinud jälle vale poliitilise valiku.
Jah, ta oli 1998. aastast Keskerakonna liige. Ja ma arvan, et põhjus polnud mitte finantstoetuses, mida Tallinna linn tema teatrile andis, sest Vana Baskini teatrit toetas ka Eesti riik. Ta kandideeris korduvalt ka selle erakonna nimekirjas nii linnavolikokku kui ka riigikogusse ning ma usun, et ta jõudis oma hääle anda ka äsjastel valimistel.
Mees, kel polnud vähimatki põhjust armastada nõukogude võimu, veel vähem tänast Kremlit, arvas teadvat, millised valikud on Eestile head. Ma mäletan, kui ta 1996. aastal linnavolikogu liikmena tuli mulle rääkima ühe väljapaistva Eesti riigitegelase küsimusest linnavolikogu istungil, kui arutati Gustav Ernesaksa mälestuse jäädvustamist, et kas jutt on sellest taadist, kes Leninile laule laulis. Sellised asjad määravadki valiku.
Me keegi ei saa valida oma sündimise aega ... Eino Baskin oli mees, kes oli üle kõigist aegadest, kus ta pidi oma paljud elud elama. Ka praegusest ajast.
