Järelehüüded ja meenutused

Teater NO99 järelhüüe

Teater NO99 leinab Eino Baskinit. Eino Baskini looming oli vaimukas, mitmekülgne, haarav ja oluline. Kuid ennekõike oli Baskini huumor vabastav. Aastakümneid aitas tema looming saalidesse kogunenud inimestel mitte ainult naerda, vaid üle olla ühiskondlikest painetest. Naeru, mida kutsus esile Baskini looming, ei olnud võimalik kontrollida. Aitäh, Eino Baskin, Sinu loomingu ja vapruse eest.

Marika Korolev

näitleja

Eino oli väga soe inimene, minule äärmiselt oluline persoon, kelle käe all oli õnn töötada 23 aastat. Teatrikooli lõppedes oli mu esimene töökoht Vanalinnastuudio, kuhu läksin värinaga hinges, sest aukartus maestro ees oli suur.

Oleme koos teinud palju ilusaid lavastusi ja rolle, ei mäleta, et ta oleks kunagi näitlejate peale endast välja läinud, karjunud või sõimanud. Tema töömeetod oli teistsugune: kui keegi millegagi hakkama ei saanud, hüppas ta ise üle barjääri lavale ja näitas ette. Need hetked, kui Eino meile kas või neljakäpakil «tsirkust» tegi, ongi mu meelest teatriajaloo parimad hetked, kordumatud killud, mis jäävad eredalt kogu trupi mällu. Ta armastas oma näitlejaid, ei pidanud paljuks pärast etendust helistada või sünnipäevaks õnne soovida.

Viimati kohtusime Vana Baskini Teatri 10. sünnipäeval. Enne peolt lahkumist tuli ta minu juurde ja ütles: «Teeme musi!» Tegime.

Ta lahkus sirge seljaga. See oli hüvastijätusuudlus.

Madis Milling

näitleja ja meelelahutaja

Eino Baskin ise oli oma suurepärase huumoriga vaba tänapäeval levinud poliitkorrektsusest. Ilmselt ütleks ta [praegusel puhul] läbi huumori: «Lubasin paarkümmend aastat, et lähen, aga täna tegin selle ära.»

Alati tervisehädasid kurtnud Baskin unustas laval oma haigused ning hüppas ringi nagu kits. Ta jõudis ära tähistada ka oma teise loodud teatri, Vana Baskini Teatri 10. aastapäeva peo 7. veebruaril. Poole kõne pealt lasi Baskin endale tooli tuua, aga kõne oli jätkuvalt terav ja sorav.

Üks asi kriibib hinges: Baskin ehitas nullist üles kaks teatrit, tõi au sisse põhjuseta põlatud žanri, aga teda ei peetud elutööpreemia vääriliseks.

Publik aga ütles oma sõna.

Ene Järvis

näitleja

Ma ei tea, kas meile tulebki enam sellist inimest nagu Eino Baskin. Võib-olla kunagi, aga selline universaalne inimene, selline isiksus, selline anne, selline külastab väga harva nii väikest rahvust, nagu meie oleme.

Ma pean tunnistama, et kui nüüd hiljuti oli Vana Baskini Teatri kümne aasta juubel, siis mul käis selline mõte peast läbi, et ma näen teda viimast korda. Kuid Baskini elutöö on tehtud.

Manfred Vainokivi

dokumentalist, filmi «Baskin» autor

Eino Baskinist filmi tehes sain ma valusalt aru koomiku traagikast. Sa võid olla rahva poolt jumaldatud ja kätel kantud, aga kriitika ja võim vaatavad sellest mööda. Koomik võibki oma tunnustust ootama jääda. Nii on see ikka olnud ja nii oli ka seekord. Baskin ei häbenenud öelda, et ootab oma tööle tunnustust. Kaamera taga olles mõtlesin, et mina küll ei julgeks seda avalikult tunnistada. Omade keskel nõrkusehetkel ehk ... Riiklik elutööpreemia jäi saamata. Ainult tugev inimene julgeb oma nõrkust näidata. Baskin oli tugev, ja võim, kuidas on lood võimuga? Võim, olgu ta siis diktatuurne või demokraatlik, osutus jälle nõrgaks.

Heli Lääts

laulja

Kui vaadata Eino Baskini elulugu ja tema tegemisi, siis peab ütlema: oli ikka üks vinge vanamees! Naljategemisest ta elas ja et ta isegi infarktidest ja koomast välja tuli – seegi oli justkui ninanipsu mängimine kõigile nendele, kes ootasid, et nüüd on Baskin läinud ja arvasid, et ega temast enam asja ole.

See oli ikka väga kirev, mitmekülgne ja omanäoline elu. Huumorimeel ja loomupärane visadus olid need, mis teda ükskõik millisest olukorrast välja tulla aitasid.

Mängisime kahekesi lavastuses «Topeltkokteil» (1982), mis oli mõeldud meie mõlema juubeli tähistamiseks. Meil oli sellega plaanis anda veel palju etendusi, kui Eintsi tõeline südamehäda tabas. Keegi ei uskunud, et ta toonasest rängast infarktist üldse välja tuleb, isegi neuroloogid arvasid, et vaevalt temast enam n-ö töölooma saab. Teatavasti oli ta ka kaks kuud koomas.

Mäletan Lisl Lindau matust, käisin minagi teda ära saatmas, ning tagasiteel tuli mulle Tornide väljakul vastu Roman Baskin. Eints oli selleks ajast rängast katsumusest välja tulnud. Küsisin, kuidas isal läheb ja kuidas ta toibub, ning Roman vastas: «Heli Lääts, kõik ennustasid, et ta terve mõistusega koomast välja ei tule, aga pean tunnistama, et isa nupp nokib paremini kui kunagi varem!»

Piret Tali

Eino Baskini elulooraamatu koostaja

Eino Baskin oli professionaalne esineja, kes oskas alati rääkida lugusid nii, et neil oli kulminatsioon ja puänt. Seetõttu oli temaga koostööd teha lihtne. Kahtlemata oli tal väga suur isiksuslik sarm, mida pole kõigile antud. Samuti väga hea ühiskonna närvitunnetus. See on temast teinud ka suurepärase satiiriku.

Raamatut kirjutades andis Baskin ta mulle loa tutvuda ka oma toimikutega arhiivis. Seal oli lugusid, millest me polnud varem pajatanud.

Baskin jäi silma kui heade maneeridega härrasmees, kes oskas väga viisakalt riietuda ning nautida head toitu ja seltskonda. Mulle meenub, kui ta ühel juubelil võttis kõnesid vastu ja paar heebreakeelset fraasi käis läbi. Ma ei tea, kas ta ka tegelikult seda keelt oskas, aga juur oli olemas.

Edgar Savisaar

Tallinna linnapea

Kui kellegi kohta saab öelda armastatud näitleja, armastatud lavastaja või armastatud teatrijuht, siis Eino Baskin oli kõike seda. Eino armastus oma publiku vastu oli siiras, tugev ja tingimusteta ning rahva vastuarmastus jäägitu.

Lavastajana valdas Eino Baskin ühena vähestest Eestis komöödia- ja satiirižanri. Peen huumor ja terav, kuid mitte solvav ja mõnitav huumor ja vahe, kuid mitte alandav satiir jõudsid tema käe alt vaatajateni kantuna soovist meid ja meie elu paremaks ja tervemaks muuta. «Prügikasti» etendused on hiilgavaks õpikunäiteks neile teatriinimestele, kelle hinges peitub soov poliitilist teatrit viljelda.

Ma olen kaotanud sõbra ja võitluskaaslase. Mõelgem leinas kõigele sellele, mida Eino Baskin on meile andnud näitlejana, lavastajana, teatrijuhina, poliitikuna – ühesõnaga loojana, kelle elu mõtteks ja sihiks oli parem tulevik. Tema on olnud üks minu elu suuremaid elamusi. Nüüd on temast saanud ajalugu meie kõigi jaoks.