Teater NO99 järelhüüe
Teater NO99 leinab Eino Baskinit. Eino Baskini looming oli vaimukas, mitmekülgne, haarav ja oluline. Kuid ennekõike oli Baskini huumor vabastav. Aastakümneid aitas tema looming saalidesse kogunenud inimestel mitte ainult naerda, vaid üle olla ühiskondlikest painetest. Naeru, mida kutsus esile Baskini looming, ei olnud võimalik kontrollida. Aitäh, Eino Baskin, Sinu loomingu ja vapruse eest.
Marika Korolev
näitleja
Eino oli väga soe inimene, minule äärmiselt oluline persoon, kelle käe all oli õnn töötada 23 aastat. Teatrikooli lõppedes oli mu esimene töökoht Vanalinnastuudio, kuhu läksin värinaga hinges, sest aukartus maestro ees oli suur.
Oleme koos teinud palju ilusaid lavastusi ja rolle, ei mäleta, et ta oleks kunagi näitlejate peale endast välja läinud, karjunud või sõimanud. Tema töömeetod oli teistsugune: kui keegi millegagi hakkama ei saanud, hüppas ta ise üle barjääri lavale ja näitas ette. Need hetked, kui Eino meile kas või neljakäpakil «tsirkust» tegi, ongi mu meelest teatriajaloo parimad hetked, kordumatud killud, mis jäävad eredalt kogu trupi mällu. Ta armastas oma näitlejaid, ei pidanud paljuks pärast etendust helistada või sünnipäevaks õnne soovida.
Viimati kohtusime Vana Baskini Teatri 10. sünnipäeval. Enne peolt lahkumist tuli ta minu juurde ja ütles: «Teeme musi!» Tegime.
Ta lahkus sirge seljaga. See oli hüvastijätusuudlus.
Madis Milling
näitleja ja meelelahutaja
Eino Baskin ise oli oma suurepärase huumoriga vaba tänapäeval levinud poliitkorrektsusest. Ilmselt ütleks ta [praegusel puhul] läbi huumori: «Lubasin paarkümmend aastat, et lähen, aga täna tegin selle ära.»
Alati tervisehädasid kurtnud Baskin unustas laval oma haigused ning hüppas ringi nagu kits. Ta jõudis ära tähistada ka oma teise loodud teatri, Vana Baskini Teatri 10. aastapäeva peo 7. veebruaril. Poole kõne pealt lasi Baskin endale tooli tuua, aga kõne oli jätkuvalt terav ja sorav.
Üks asi kriibib hinges: Baskin ehitas nullist üles kaks teatrit, tõi au sisse põhjuseta põlatud žanri, aga teda ei peetud elutööpreemia vääriliseks.
Publik aga ütles oma sõna.
Ene Järvis
näitleja
Ma ei tea, kas meile tulebki enam sellist inimest nagu Eino Baskin. Võib-olla kunagi, aga selline universaalne inimene, selline isiksus, selline anne, selline külastab väga harva nii väikest rahvust, nagu meie oleme.
Ma pean tunnistama, et kui nüüd hiljuti oli Vana Baskini Teatri kümne aasta juubel, siis mul käis selline mõte peast läbi, et ma näen teda viimast korda. Kuid Baskini elutöö on tehtud.
Manfred Vainokivi
dokumentalist, filmi «Baskin» autor
Eino Baskinist filmi tehes sain ma valusalt aru koomiku traagikast. Sa võid olla rahva poolt jumaldatud ja kätel kantud, aga kriitika ja võim vaatavad sellest mööda. Koomik võibki oma tunnustust ootama jääda. Nii on see ikka olnud ja nii oli ka seekord. Baskin ei häbenenud öelda, et ootab oma tööle tunnustust. Kaamera taga olles mõtlesin, et mina küll ei julgeks seda avalikult tunnistada. Omade keskel nõrkusehetkel ehk ... Riiklik elutööpreemia jäi saamata. Ainult tugev inimene julgeb oma nõrkust näidata. Baskin oli tugev, ja võim, kuidas on lood võimuga? Võim, olgu ta siis diktatuurne või demokraatlik, osutus jälle nõrgaks.