Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: kohus teeb, mis kohtu kohus

Kohus mõistis 12-aastase tüdruku vägistamiskatses süüdistatud poisid õigeks. Kriitika kohtu aadressil täitis väljaannete veebilehed ja suhtlusportaalid. Sõna võttis soolise võrdõiguslikkuse volinik, kes leidis, et kohtuotsuseid tehakse sageli sooliselt kallutatult. Malakas välkus, sõnu lendas, ja kõik neist ei olnud just kõige sõbralikumad. Ja mõistetavalt, sest kannatajaks oli laps.

Vähesed märkasid, et viga ei olnud kohtus. Süüdistuse alusel, mis poistele esitati, ei olnud tõendeid, mis võimaldanuks nad süüdi mõista. Oleks süüdistus olnud teine, oleks tõendid olnud piisavad, oleks ka otsus olnud muu. See võib kõlada karmilt ja külmalt, kuid see on just see, mida kohus teeb. See on see, mida kohus peabki tegema. Mõistma õigust. Selle süüdistuse järgi, mis on süüalustele esitatud, nende tõendite alusel, mis on kohtul olemas. Ja seda kohus tegi.

Tegelikult tegi kohus veel enam: kui selgus, et vägistamiskatses ei ole võimalik poistekampa süüdi mõista, kaaluti võimalust kasutada teisi paragrahve, nagu vabaduse võtmine või kehaline väärkohtlemine. Kuid ka nende süüdistuste kohta ei olnud tõendeid piisavalt.

Jah, muidugi näib see ebaõiglasena: kamp poisse viis varateismelise metsa ja sundis teda tegema tegusid, mis lapsele – sest see ju 12-aastane on – ilmselt väga pikaajalise trauma põhjustasid. Mis sellest, et tegu ennast aset ei leidnud. Vägivald, eriti seksuaalvägivald on kohutav juba üksnes kavatsusena.

Nii on jäägitu õigus neil, kes leiavad, et sellise teo eest peab järgnema karistus. Peabki. Kuid viga, mille tõttu karistus tulemata jäi, ei tehtud kohtus. See leidis aset palju varem, ilmselt juba tõendite kogumise ajal. Kohus ei uuri, kohus langetab uurimisel leitud tõendite põhjal otsuse. Ja seda kohus ka tegi.

Ei saa just öelda, et Eesti kohus oleks väga varmas õigeksmõistvaid otsuseid langetama. Kui otsustatakse juba kohtuasi algatada, tähendab see üldiselt, et selleks on ka oluline põhjus. Oluline põhjus oli ka nüüd, iga lapse vastu kasutatud vägivald, eriti aga seksuaalvägivald on väga tõsine asi. Ometi ei leidnud see sel korral tõendamist. Viga ei ole kohtus, viga ei ole seadustes. Viga on ilmselt mujal.

Kohus käitus õigusriigi ja kohtumõistmise põhitõe alusel, mis ütleb, et kõik sellised asjaolud, milles saab kahelda, tuleb lugeda süüdistatava kasuks. Sest parem kõndigu süüdi olev inimene vabana, kui süütu trellide taha läheb. Kohus ja seadus on kõigile võrdne ja ka võrdselt emotsioonitu, nii lapse kui täiskasvanu, mehe kui naise, rikka kui vaese, ministri kui lihttöölise suhtes. See ei ole meie kohtu puudus, see on meie kohtu tugevus. Isegi kui see võib mõnede otsuste puhul näida külma ja emotsioonituna.

Küsimusele, mis läks selles menetluses valesti, annab vastuse maa- ja ringkonnakohtu otsus – kõik asjas kogutud tõendid on prokuratuur kohtule ka esitanud. Aga seni jätkugu mõistmist kritiseerida seda, mida on vaja, ja jätta kritiseerimata see, mis oma tööd korrektselt on teinud.

12.03.2015 14.03.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto