R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Daniel Coll: oh, ütle, Eesti, ütle, mis on küll juhtunud su teedega!

Daniel James Coll
Daniel Coll: oh, ütle, Eesti, ütle, mis on küll juhtunud su teedega!
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Daniel Coll
Daniel Coll Foto: Erakogu

Olles juba ligemale aasta Eestis elanud, otsustasin osta auto. Sellise mõistliku, peremasina, täielikult mitteseksika. Ma ei saa marki nimetada, aga vihjeks küllap piisab rohkemgi kui vaja, kui soovitada mõelda Sotši olümpiamängude avatseremooniale.

Avaldab muljet, jah? Aga ei tasuks, sest mu oma on universaal. Väga vana universaal. Igatahes on ta uskumatult hea: seest soe, liigub sujuvalt ja pole sugugi nii kaugel luksusautost, millest mõni noor, roheline, aga siiski mõistlik IT-professionaal oleks kangesti vaimustunud … eee … 1998. aastal («See on üheksakümne kaheksanda aasta väljalase, teate, selle mudeli üks fantastilisemaid aastaid», kui sõnastada see nii, et see tunduks põhjendatud valikuna, nagu lemmikveini kirjeldades). Või ehk arst või arhitekt, aga kindlasti mitte kirjanik.

Ja nii see saaga algas. Käes ostunimekiri juriidiliselt kohustuslike asjadega, tõttasin kaubanduskeskustesse. Suurbritannias peab autol olema ainult tagavararatas, mis tavaliselt tuleb juba autoga kaasa, nii et see oli mulle täiesti uus ja ergastav kogemus. Ma ei usu, et oleksin kunagi ostnud tulekustutit. Kui jõudsin lõpuks kassasse ostukäruga, mille laadung nägi välja, nagu oleks sinna kuhjatud rekvisiite mõne hoolikalt paika pandud, aga siiski teravmeelse kostüümipeo tarbeks, tundsin end tahes-tahtmata juba palju turvalisemalt. Ma olin hämmastunud, mil määral üks riik hoolitseb oma autojuhtide eest, lausa nii palju, et on teinud liiklejatele kohustuslikuks nii eriskummalise komplekti asju – kõik ainult selle nimel, et sillutada teed üha turvalisemale ja nauditavamale sõidukogemusele.

Soovides nüüd innukalt järele proovida vastselt omandatud kiiskava turvavarustuse ja tunda enda all teed, hüppasin koju viiva bussi peale. Nutitelefonide vilkumisest ja summutatud tümakast hüpnotiseerituna bussipingil istudes libises mõte tagasi kodumaale, Suurbritanniasse, kus ma siuglesin mööda külateid või kihutasin piki M5 maanteed, Radio 1 akendest öhe kõmamas. Ma ei jõudnud ära oodata, millal pääsen Eestimaa teedele. Hingasin viimast korda sügavalt sisse ühistranspordiõhku, milles selgelt ja tuntavalt eristuvad küüslauk ja alkohol/kemikaalid, ning astusin uljalt autoomanike maailma.

Siinkohal tuleb öelda, et igal maal on oma prioriteedid. Suurbritannias näiteks keskendutakse tervishoiule, toetuste süsteemile, pärandile. Eestigi, kus elab äärmiselt uhke ja eneseteadlik rahvas, panustab tugevasti rahvuslike kommete ja tavade säilitamisele. Samuti on siin, ma usun, üks maailma arenenumaid internetipõhiseid riigiteenuste süsteeme, mis suudab kõik teenused ühendada kõigest tavalise ID-kaardi ja isikukoodi abil. See on hämmastav! Nii et – oh, ütle, Eesti, ütle, mis on küll juhtunud su teedega!

Pettumus ei oleks siin õige sõna. Hingepõhjani läbi raputatud – jah, see ta on. Pärast niisugust põhjalikku vaimset ettevalmistust oma esimeseks sõidukogemuseks Eestis ei saa ma seda kuidagi teisiti nimetada kui nii: läbi raputatud vaimselt ja absoluutselt füüsiliselt. Mu esimene sõit sarnanes rohkem tahtmatult osaks langenud Tai massaažiga. Ma nägin oma auto salongi osasid, mis ei oleks pidanud kuidagi mu silme ette sattuma, lõin ära pea ja hammustasin huulde.

Ei, «õnnelikku lõppu» siin ei olnud, kindlasti mitte. Kui koju jõudsin, küünitas murelik abikaasa juba telefoni järele, et anda politseile teada mu läbipeksmisest. Mul kulus tükk aega, enne kui suutsin ta maha rahustada ja veenda, et olin ainult korraks poest läbi hüpanud, et piima võtta (millest oli selleks ajaks saanud või) – ja siis koitis mulle järsku, et just selline on nüüdsest mu autojuhielu. Alati optimistina katkestasin kohe tarbetuks muutunud spordiklubi liikmestaatuse ja otsustasin selle eluga rõõmsalt leppida.

Kuu aega hiljem on mu enesetunne suurepärane. Ma olen sale, lihastes, igati valmis välja näitama põlgust oma Briti sõprade suhtes, kelle käsutuses on naiselikult siidsiledad teed. Nad ei oska isegi ette kujutada, mida tähendab kavandada oma marsruuti vastavalt teekatte kvaliteedile, panna iga kuu raha kõrvale veermiku remontimiseks või teha enne reisi soojenduseks venitusharjutusi. Õieti, nagu Briti elu puhul üldse, ei pea nad millegi peale mõtlema. Mina aga pean neile asjadele mõtlema päevast päeva.

Ma üritan aktiivselt vältida seda kuumaastikku, mida nimetatakse Peterburi teeks, ja kui ma ka sellele peaksin sattuma, siis manan ette ma-ei-suuda-uskuda-et-see-on-põhimagistraal-näo (jajah, proovige seda ette kujutada, proovige). Minu sõidud on muutunud tüünest mahedast seilamisest paranoiliseks rapslevaks kaoseks, milles ma lõbusalt leian oma tee, põigeldes kui Space Invadersi taassünnis mürskude eest kõrvale.

Et igas heas jutus peab olema ka oma teaduseminutike, siis olgu öeldud, et ma tean, et siinkandis on külmad ilmad, et teedel kasutatakse siin soola ja et see ei ole mitte parim kombinatsioon laudsileda tee tagamiseks, nii et ma parem ei hakkagi midagi ega kedagi süüdistama.

Siiski, võib-olla oleks kõige hullemate teeaukude ajutine täitmine ehk etem lahendus kui praegune, mille puhul kraatri ette, mis suudaks hõlpsasti rivist välja lüüa soomusauto, asetatakse 30 meetri kaugusele hoiatusmärk, mis jätab 50-kilomeetrise tunnikiirusega sõitva masina juhile umbes kaks-kolm sekundit aega tegutseda, et vältida nädalalõppu automehaaniku juures. See on umbes nagu röögatada «Järsak!» kaks sekundit enne seda, kui röögatatu pidurdamatult merre põrutab. Me lihtsalt vajame õige pisut rohkem aega.

Sõbrad andsid mulle muidugi kibekähku teada, et mai lõpuks need ebaühtlused tavaliselt tasandatakse, nii et Tallinna ja teiste linnade tänavate aastast aastasse nähtav sündroom peidetakse osava ravimiga järjekordseks aastaks ära. Sümptomid kaovad mõneks ajaks silmist. Aga nagu iga doktor võib kinnitada, tuleb sümptomite asemel üles otsida kurja juur. Kõiki artereid tuleb hoolikalt jälgida, klambrid ja sulgurid korralikult paigas hoida, vererõhku vähendada ja kindlasti soolatarbimist kahandada!

Igatahes on see tehniliselt andekas maa teinud nii palju asju õigesti. Ma jälgin alati hämmastusega, kuidas apteeker valmistab mu pisipojale ainuüksi tema kaardi põhjal õige ravimi, ja viimati oli maksudeklaratsiooni esitamine sama hõlpus kui SMSi saatmine.

Nii et tulgu siis see kevad, mil ma istun tee kõrval ja hindan sõidukõlbmatuks muutunud auto šassiile tekkinud kahju, võdisedes viimast jõunatukest näitava talve palge ees ja, küll segaduse aetuna nii äkitsi rappumatuks muutunud maapinnast, koostan peas juba jõuliste sõnadega täidetud kirja Eesti teejumalatele: ma tean vankumatu kindlusega, et autoparandus, maanteeamet ja takso on kõigest ühe nutitelefoni rakenduse kaugusel.

Tõlkinud Marek Laane

Tagasi üles