Minu kolleeg Euroopa Parlamendis, Gunnar Hökmark, kes sai meie jaoks tähtsaks 1990.–1991. aastal Stockholmi esmaspäevamiitingute korraldajana Balti riikide taasiseseisvumise toetuseks, meenutab ikka ja jälle, kuidas ma olevat talle neil aegadel kõnelenud oma unistusest.
Ma olevat unistanud sellest, et Eesti võiks kunagi olla samasugune igavalt normaalne riik nagu Rootsi. Riik, kus ei arutata eksistentsiaalseid küsimusi, vaid tegeldakse eelarve, maksude ja sotsiaalse õigluse probleemidega. See unistus on tänaseks laias laastus täitunud. Oleme liitunud heaolu kasvatamisele orienteeritud ühiskondadega ning mõõdame oma edusamme rahvatulu ning tarbimise kasvuga.
