Ahto Lobjakas: introvertne Island

15. märts 2015, 23:23

2 min lugemist

Euroopa Liiduga tahavad reeglina liituda nõrgad riigid. Nõrkuse positsioonilt läbirääkimiste pidamine pole lihtne. EL on äärmiselt ühekülgne ühendus, kuna tema seadused ja standardid on «võta või jäta»-liitumistingimused. See vähene, mis läbirääkimistelauale jõuab, on liituja jaoks samuti ülesmäge võitlus, sest vastakuti seistakse tihti ELi suurte liikmesriikide (ühis)huvidega.

Tellijale

Islandi puhul, kes neljapäeval teatas liitumisläbirääkimistest loobumisest, said viimaseks õlekõrreks kalakvoodid. Brüsseli diktaat ning Suurbritannia, Hispaania jt huvi makrellivarude vastu Islandi vetes muutsid võrrandi kalapüügist sõltuva saareriigi jaoks negatiivseks. Oma rolli mängib 2008. aasta panganduskrahhi jäämine tahavaatepeeglisse.

Islandiga sarnase kahevaheloleku on mitu korda läbi teinud Norra. Keset Euroopat asuv Šveits ei ole end kunagi piisavalt nõrgana tundnud. Euroopa teises otsas on võrreldava teekonna läbi käinud Türgi, kuigi väga erinevas kontekstis. Ankaragi on otsustanud, et EL ei vääri poliitilisi küünlaid. Kõiki neid võimalikke liitujaid seob arvestus, et Brüsselil pole «harmoniseerimise» eest piisavalt vastu pakkuda. Ka ei aita ELi enese nõrgenemine, mis ärgitab võimalikke liitujaid kalkuleerima, et maailma sogastes vetes on kasulikum üksi edasi kalastada – Islandi puhul sõna otseses mõttes, Türgi osas ülekantud tähenduses. Samad tendentsid on märgatavad ELis endas, kus lahkumismõttega flirtiva Suurbritannia rehnung on põhimõtteliselt sama.