Islandi puhul, kes neljapäeval teatas liitumisläbirääkimistest loobumisest, said viimaseks õlekõrreks kalakvoodid. Brüsseli diktaat ning Suurbritannia, Hispaania jt huvi makrellivarude vastu Islandi vetes muutsid võrrandi kalapüügist sõltuva saareriigi jaoks negatiivseks. Oma rolli mängib 2008. aasta panganduskrahhi jäämine tahavaatepeeglisse.
Islandiga sarnase kahevaheloleku on mitu korda läbi teinud Norra. Keset Euroopat asuv Šveits ei ole end kunagi piisavalt nõrgana tundnud. Euroopa teises otsas on võrreldava teekonna läbi käinud Türgi, kuigi väga erinevas kontekstis. Ankaragi on otsustanud, et EL ei vääri poliitilisi küünlaid. Kõiki neid võimalikke liitujaid seob arvestus, et Brüsselil pole «harmoniseerimise» eest piisavalt vastu pakkuda. Ka ei aita ELi enese nõrgenemine, mis ärgitab võimalikke liitujaid kalkuleerima, et maailma sogastes vetes on kasulikum üksi edasi kalastada – Islandi puhul sõna otseses mõttes, Türgi osas ülekantud tähenduses. Samad tendentsid on märgatavad ELis endas, kus lahkumismõttega flirtiva Suurbritannia rehnung on põhimõtteliselt sama.
/nginx/o/2014/01/21/2765286t1h021d.jpg)
