K, 8.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Viis venda

, kriitik
Viis venda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Punch Brothers Phosphorescent Blues
Punch Brothers Phosphorescent Blues Foto: Kuvatõmmis

Punch Brothers

The Phosporescent Blues

Nonesuch

Hinne: 5

Bluegrass on virtuoosset pillivaldamist eeldav aus silmast-silma-muusika, kompromissitult akustiline ja maalähedane, teemadeks armastus ja petmine, tööpuudus ja töörügamine ning hommikune pohmell. Samas, nagu igasuguse muusika puhul, saab ka bluegrass’ile lisada uusi kihte, seda ajakohastada ja uutesse intellektuaalsetesse ja stilistilistesse dimensioonidesse lennutada. Täpselt seda Punch Brothers teebki. Plaat algab enam kui kümme minutit kestva oopusega, mis on väga paeluv nii uskumatult meisterliku mängutehnika, põnevate arranžeerimis- ja produktsioonivõtete, vaheldusrikka vormiehituse kui ka luulekõrgustesse kerkiva lauluteksti poolest.

Avalugu «Familiarity» rabab oma ambitsioonikusega usutavasti jalust ka kõige paadunuma progesõbra, ehkki on esitatud selliste anakronistlike pillidega, nagu bandžo, mandoliin või kontrabass. Edaspidi tulevad lood, kus Punch Brothers liigub lähemale oma bluegrass-juurtele, on ka veidi popilikumat materjali ning klassikalisi vahepalu (Debussy ja Skrjabin). Virtuoosset pillimängu täiendab mitmehäälne vokaal, eestlauljaks kvinteti liider, üsna üksmeelselt maailma silmapaistvaimaks mandoliinimängijaks peetav Chris Thile.

Märksõnad
Tagasi üles