Sisukord
Arvustused
Postimees

Arvustus: «Oneginiga» on Estonia teater tabanud kümnesse.

2 min lugemist
Onegini (Deniss Klimuk) spliin tekitab Tatjanas (Alena Škatula) segadust. FOTO: Sander Ilvest

Lõuna-Aafrikast pärit ja oma viljakamad aastad Stuttgardis töötanud briti koreograafi John Cranko 1965. aastal esietendunud ballett «Onegin» peaks tegelikult kandma peakirja «Tatjana» – just viimasel on balleti rõhuasetus avastseenist lõpuminutiteni.

Olga (Abigail Sheppard) ja Lenski (Jonathan Hanks), veel õnnelikud? FOTO: Sander Ilvest
Tatjana (Alena Škatula) on süvenenud romantilisse kirjandusse. FOTO: Sander Ilvest

Samuti jäävad Eesti rahvusballeti lavastuses meelde eelkõige kaks suurepärast, kuigi väga erinevat Tatjanat: Alena Škatula ja Luana Georg. Škatula, kes igas rollis demonstreerib erakordselt kaunist füüsilist vormi, on oma laulva plastika ja lüürilise natuuriga Tatjanaks justkui loodud.

Kui tema Tatjanas jäävad kõlama graatsia ja sulnidus, siis Luana Georg toob ilmekalt esile noore naise välise hapruse ja õrnuse all peituva tugeva sisemise selgroo, isegi teatud jõulisuse, mis annab talle suutlikkuse loobuda armastusest Onegini vastu.

Georgile sobiv Onegin olnuks Sergei Upkin, kelle tantsijanatuur võimaldaks ilmekalt edasi anda nimiosalise sisemist teekonda blaseerunud kangelasest romantilise kannatajani, kuid keda teater on näinud Lenskina – ja teises vaatuses toob tantsija välja noore armastaja hinges toimuva kirgede paleti, ühendades meisterlikult rolli tantsulise ja mängulise poole.

Teine Lenski – Jonathan Hanks – on Upkini karakterist leebem ja õrnem, moodustades suurepärase kontrasti Deniss Klimuki süngele, spliini käes igavlevale Oneginile, kes hakkab elu tõsidust mõistma sõbra tapmise järel.

Jonatan Davidssoni Oneginis on enam inglise dändit ja kuiva kõrkust ning vastuolu Upkini Lenskiga pole sedavõrd terav kui Hanksi-Klimuki vahel.

Tegelikult tuleb osatäitmisi vaadates selgelt esile vahe tantsijate kultuuritaustas: need, kellele Puškini (ja Tšaikovski) looming on osa nende kasvukultuurist, toovad välja rollide rahvusliku omapära ning tunnetavad oma tegelaste siseelu rikkama ja mitmekülgsemana.

Kõige teravamalt tuleb see välja Olga rolli puhul: Abigail Sheppardi esituses ei olegi Olga muud kui üks pidevalt naeratav kena nukuke, samas kui Svetlana Danilova suudab Olgas leida ja esile tuua kergemeelsuse kõrval ka elurõõmu ja tõsidust, isegi traagikat.

«Oneginiga» on teater tabanud kümnesse: tegu on kauni muusikaga nüansirohke, tegelaskujusid ja olukordi koreograafiliste vahenditega avava (tantsu)draamaga, mille klaari iseloomu rõhutavad väljapeetult lihtsana mõjuv lava- ja valguskujundus ning poeetilised kostüümid.

Teos võimaldab teatril demonstreerida mitme koosseisu kaudu lavateose erinevaid tõlgendusvõimalusi ning tantsijate omapäraseid rollilahendusi. Tööd jätkub solistidele ja rühmale, võimaldades liikumise kaudu avada karakterit, tantsuliste mustritega edastada meeleolusid ja vastakaid tundeid ilma illustratiivsuseta.

«Onegin» jätkab Estonia balletitrupi alustajate suunda mõtestatud tantsudraama poole. Paraku rikub seda meepotti tilk tökatit: rahvusvahelise klassika (mille hulka «Onegin» vaieldamatult kuulub) kõrval peaks samaväärselt olema esindatud ka meie, eesti balleti kullafond. Rahvusvaheline repertuaar on niigi hoitud, oma balletiparemikku saame hoida ja väärtustada vaid meie ise.

UUSLAVASTUS

«Onegin»

Koreograaf-lavastaja John Cranko. Pjotr Tšaikovski muusika arranžeerinud Kurt-Heinz Stolze. Dirigent Vello Pähn. Lavale seadnud Jane Bourne. Kunstnik Thomas Mika. Valguskunstnik Steen Bjarke

Eesti rahvusballeti esietendus Estonia teatris 19. märtsil

Seotud lood
23.03.2015 25.03.2015
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto