E, 28.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Peep Pahv: ükskõiksus näitab kriisi

Peep Pahv
, sporditoimetuse juhataja
Peep Pahv: ükskõiksus näitab kriisi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv
Postimehe sporditoimetuse juht Peep Pahv Foto: Andres Haabu

Üks tõsine suusasõber ja harrastussportlane käis möödunud nädalal Otepääl, et jälgida juba rohelisteks tõmbuvatel küngastel säilinud kunstlumest rajasiilul peetud suusatamise Eesti meistrivõistlusi. Tallinna naastes tundis ta hinges kripeldust ning peas vasardas küsimus, mille pärast peaks ta tulevikus minema võistlust vaatama, kui seal juhtuvad asjad, mis ei ühti sportliku vaimuga, ning neile tähelepanu juhtimine ei too kaasa mingit reaktsiooni.

Ta viitas internetiavarustes kergesti leitavale videole, kus klassikasprindis pronksmedali võitnud Kein Einaste kasutab finišisirgele tulles konkurendi kinnipüüdmiseks ja tema kõrvale tõusmiseks uisusammu. Laiema avalikkuse silmis pole mõistagi tegemist pommuudisega, sest keda õigupoolest huvitab Tehvandi suusastaadioni inimtühjade tribüünide ees väljamängitud pronksmedali saatus? Peale sportlase enda võib-olla ka mõnda tema sugulast, sõpra ja koduklubi.

Nii võib sellesse suhtuda tippspordiküllusega ärahellitatud tugitoolisportlane, kuid selline suhtumine on lubamatu alaliidule. Asi on põhimõttes. Pealtnäha vähetähtis vahejuhtum ja sellele järgnenud reaktsioon – õigupoolest selle puudumine – näitab tegelikult spordiala sügavamat kriisi.

Üks asi on see, kui sportlaste tase ei võimalda noppida rahvusvaheliselt areenilt kõrgeid kohti – väikeses riigis ei pruugi leida üha uusi andekaid sportlasi ning tagasilöögid on loomulikud. Hoopis valusam on aga see, kui asjadesse suhtutakse üleoleva ükskõiksusega. Näiteks stiilis, et ärme hakka üldse asja põhjalikult arutama, las kõik jääb nii, nagu oli… Sellist suhtumist on hea põhjendada väidetega, et me ei näinud ja meile ei esitatud õigel ajal videomaterjale. Nii on mugavam, kuid nii pole õige.

Kui sportlane tarvitab parema sooritusvõime saavutamiseks keelatud aineid, ei kõhkle keegi nimetamast teda dopingupatuseks. Rallimehed nimetavad dopinguks seda, kui mõni konkurent kasutab auto kiiremaks muutmisel mootoris mõnda keelatud detaili või nõksu. Kes selliste asjadega patustavad, langevad konkurentide põlu alla.

Suusatamise maine pärast südant valutava spordisõbra arvates võib omamoodi dopinguks nimetada ka seda, kui klassikalises stiilis sõidetaval suusavõistlusel kasutatakse uisuammu. Nahaalselt käitudes saavutatakse konkurentide ees eelis. 

Viimastel aastatel skandaalidest räsitud Eesti suusatamine peaks tegema kõik, et tõusta spordisõprade silmis tagasi kunagistele positsioonidele. Mõistagi oleks selleks vaja tugevaid sportlasi, kuid vähetähtis pole ka see, kui puhtalt ja ausalt asju aetakse. Senises stiilis jätkates kaovad ala juurest viimasedki võistlustest huvitavad mohikaanlased ja Tehvandile ehitatud hiigeltribüün ei täitu suusasõpradest enam kunagi.   

Tagasi üles