Ma ütlesin proua Starrile, et kas ta suudab ette kujutada, et ma saan veel kuulsamaks, kui ma olen praegu? Ma ütlesin proua Starrile, et Rock’n’rolli Kuulsuste Halli residendiks nimetamine jätab mind tegelikult päris ükskõikseks, sest minu kuulsus elab fännide südames, mitte muuseumi kipskujus. Ma ütlesin proua Starrile, et ehkki ma olen olnud kuulus alates 18. augustist 1962, pole kuulsus mulle pähe löönud ja ma olen jäänud selleks, kes ma olin – lihtsaks Liverpooli poisiks. Ma tahtsin proua Starrile mainida veel mitut asja, aga proua Starr pani kübara pähe ja lahkus kodunt, öeldes, et ei jaksa enam seda Kuulsuste Halli juttu kuulata ja et ta läheb nüüd aianduslaadale.

Siirdusin riidekapi juurde ja takseerisin oma garderoobi kriitilise pilguga. Kui pidulik on pidulik tseremoonia, millega mind Kuulsuste Halli liikmeks pühitsetakse? Mis ma selga panen? Kas rendin smokingu? Või ilmun laenatud frakis? Orden tuleb ilmselt rinda panna, aga kus orden on? Võibolla peaks laskma mister Sullivanil õmmelda midagi ekstraordinaarset? Sellised küsimused ajavad pea valutama, kui sul on varuks kaks matustel käimise pintsakut ja ühed enam-vähem parajad viigipüksid.

Tagasi üles