Sisukord
Päevakomm
Tänane leht
04.04.2015
Eesti Mälumäng Reportaaž: Eston Kohvri kaheksa meetrit eesti keeles Dilbert Horoskoop Male Palju õnne Õnnelike kanade linlik elu Tagakülg Kinnine protsess tähendab erilisi nõudeid Eesti lühiuudised 0404esikas Fred, come to bed* Riigi südametunnistus Välismaa Läänekristlased meenutasid Kristuse kannatusi Lääne leppimine Iraaniga sõltub Teherani järgmistest sammudest Arvamus Päeva karikatuur Postimees 1894. aastal Keelevahetuse luule Madisoni madin Riigi südametunnistus Fred, come to bed* Juhtkiri: kas uus nädal toob meile kõhklusliidu? Rein Veidemann: vaikne laupäev John Lucas: jumalateotus Ülo Pikkov: 0,4 protsenti ööpäevas ehk Euroopa naarits ja eesti kultuur Abdul Turay: Vene laine Kultuur Emotsionaalne meistriteos Mida arvab Postimehe žürii filmist «Impromptu»? Aja auk. Marvini surm Kaka teeb karnevali Luulehetk – hetk luules Kass kalkarit ravimas Isetu isekus Keelevahetuse luule Minu sõber Victor Bâton Näha nähtamatut, kuulda kuulmatut, olla ise Sport Spordi lühiuudised Kalevi suur küsimus: kuidas asendada liidrit ja hoida vormi? Ajalugu ei muudetud, medalit ei saadud Materjaliga ongi praegu kehvasti Tarbija Õnnelike kanade linlik elu Antidepressant pole õnnetablett AK Analoogkosmosemeloodiad Emotsionaalne meistriteos Olme võidab ulmet Mida arvab Postimehe žürii filmist «Impromptu»? Aja auk. Marvini surm Nädala plaat. Haigemajast tagasi Minu sõber Victor Bâton John Lucas: jumalateotus Urmas Sõõrumaa teist nädalat pimedas toas Koduliigas tehti ajalugu Uued faktid munapühadest Kuidas tähistate munapühi? Ülo Pikkov: 0,4 protsenti ööpäevas ehk Euroopa naarits ja eesti kultuur Hiina küünitab üle müüri Räpp, mis pole kräpp Isetu isekus Ai-ai-ai-ai-tuline Kass kalkarit ravimas Sofi Oksanen: kuidas võltsitakse ajalugu Näha nähtamatut, kuulda kuulmatut, olla ise Arter Kuldaja hetked Vanadus pole argpüksidele Toidu-uudiseid Nagu vanaema Salme juures Horoskoop Rohelise sireeni lummus Kevadiselt roheline pastaroog Teeme kodus lihased mõnusaks! Kuhu soovitavad moeinimesed moereisile minna? Peep Talving, sadade elupäästja Kümme alustab, võidab üksainus Kellahelinal läbi Siberi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rein Veidemann: vaikne laupäev

2 min lugemist
Rein Veidemann. FOTO: Peeter Langovits

Täna on vaikne laupäev. Kui olin veel laps, siis ütles ema mulle, et sel päeval ei kasva isegi rohi, aga homme, esimesel ülestõusmispühal tantsivat rõõmust koguni päike. Ei ole uurinud, kas nii on ka piiblis kirjas või vahendas ema mulle lihtsalt rahvapärimust.

Kuna olen ristitud õigeusus, sai poisipõlves käidud uudishimust südaööl vastu ülestõusmispäeva Pärnu Katariina kirikus. Kellad helisesid, kirikulised soovisid üksteisele «Hristos voskres! Voistinu voskres!» ja embasid vastastikku. Lummav vaatepilt. Koju tagasi jõudnud, küsisid kodakondsed sõbralikult tögades, kas olen nüüd ära musitatud.

Võib-olla mõtleski poiss, et läheb sinna mõnelt kaunitarilt tasuta musi saama. Aga eest leidis hoopis peremammid või vanamutid.

Minu tänase suhtumise kõrval vaiksesse laupäeva paistab kõik see sattumisena kunagisele mängumaale. Täna tean, et vaikse laupäeva mõte ei seisne ainult looduse taasärkamise ootuses, mille isikustatud metafooriks on kristlik legend. Nüüd mõistan, et see on hoopis midagi sügavamat. 

Kõigepealt tähistab vaikne laupäev piiri selle vahel, mida enam ei ole ning mida veel ei ole. Kusjuures inimese jaoks «enam ei ole» on alati tõelisem, kui see, mida veel ei ole. Meid ei heiduta ju surma paratamatus, sest see puudutab kõike elavat varem või hiljem. Kohutab meie kordumatu (enese)teadvuse kadu ning võimatus näha maailma ja iseennast pärast surma. Kohutab see, et «enam ei ole»-hetkest saab «iialgi ei ole».

Vaikus on nii ees kui ka taga. Ainult et elule järgneva vaikusega, erinevalt elule eelnevast, on meil isiklik suhe. The rest is silence, «jääb vaid vaikus», hüüatab Hamlet hääbudes, usaldades oma loo Horatiole. Aga ei olnud temal ega ole kellelgi meist kindlustunnet ületada seda järgnevat vaikust.

Ometi elatakse lootuses, sest nagu Emmanuel Levinas õpetab: eksistents, olemasolemine vajab teist (teisi palgeid, kellega silmitsi seista, teise kutset). Elamine lootuses on absoluutse Teise, igaviku teenimine. Nõnda saab ka kohutavusest, horror vacui’st, tühjuse hirmust kohustus elada teis(t)ele.

Ent vaikne laupäev on ka võimalus kuulata vaikuse keelt. Igas kõnes on selleks pausid. Isegi sisekõnes. Mõeldes millelegi, mida me kuuldavalt ei artikuleeri, peatume aeg-ajalt, otsides mõnikord pingutatult asjade ja nähtuste vahelisi seoseid. Teinekord aga vaimustume neid vaistlikult leides.

Vaikne laupäev võiks olla seesama hetk, mis valitseb siis, kui dirigent, otsekui jumal, on orkestri või koori ees tõstnud käe märguanniks, et kohe järgneb teos. Või vaikus, millest nõrgub muusika. Nagu näiteks Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil, mida on iseloomustatud kaevu otsimisena kõrbes.

«Olen alati kõrbet armastanud. Istud liivaluitele. Midagi ei ole näha. Midagi ei ole kuulda. Ja ometi kiirgab midagi vaikuses…» on kirjutanud Antoine de Saint-Exupéry «Väikeses printsis». Jah, niisugune võiks olla ka vaikne laupäev.

Seotud lood
    03.04.2015 06.04.2015
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto