R, 20.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Rein Veidemann: vaikne laupäev

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Rein Veidemann: vaikne laupäev
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rein Veidemann.
Rein Veidemann. Foto: Peeter Langovits

Täna on vaikne laupäev. Kui olin veel laps, siis ütles ema mulle, et sel päeval ei kasva isegi rohi, aga homme, esimesel ülestõusmispühal tantsivat rõõmust koguni päike. Ei ole uurinud, kas nii on ka piiblis kirjas või vahendas ema mulle lihtsalt rahvapärimust.

Kuna olen ristitud õigeusus, sai poisipõlves käidud uudishimust südaööl vastu ülestõusmispäeva Pärnu Katariina kirikus. Kellad helisesid, kirikulised soovisid üksteisele «Hristos voskres! Voistinu voskres!» ja embasid vastastikku. Lummav vaatepilt. Koju tagasi jõudnud, küsisid kodakondsed sõbralikult tögades, kas olen nüüd ära musitatud.

Võib-olla mõtleski poiss, et läheb sinna mõnelt kaunitarilt tasuta musi saama. Aga eest leidis hoopis peremammid või vanamutid.

Minu tänase suhtumise kõrval vaiksesse laupäeva paistab kõik see sattumisena kunagisele mängumaale. Täna tean, et vaikse laupäeva mõte ei seisne ainult looduse taasärkamise ootuses, mille isikustatud metafooriks on kristlik legend. Nüüd mõistan, et see on hoopis midagi sügavamat. 

Kõigepealt tähistab vaikne laupäev piiri selle vahel, mida enam ei ole ning mida veel ei ole. Kusjuures inimese jaoks «enam ei ole» on alati tõelisem, kui see, mida veel ei ole. Meid ei heiduta ju surma paratamatus, sest see puudutab kõike elavat varem või hiljem. Kohutab meie kordumatu (enese)teadvuse kadu ning võimatus näha maailma ja iseennast pärast surma. Kohutab see, et «enam ei ole»-hetkest saab «iialgi ei ole».

Vaikus on nii ees kui ka taga. Ainult et elule järgneva vaikusega, erinevalt elule eelnevast, on meil isiklik suhe. The rest is silence, «jääb vaid vaikus», hüüatab Hamlet hääbudes, usaldades oma loo Horatiole. Aga ei olnud temal ega ole kellelgi meist kindlustunnet ületada seda järgnevat vaikust.

Ometi elatakse lootuses, sest nagu Emmanuel Levinas õpetab: eksistents, olemasolemine vajab teist (teisi palgeid, kellega silmitsi seista, teise kutset). Elamine lootuses on absoluutse Teise, igaviku teenimine. Nõnda saab ka kohutavusest, horror vacui’st, tühjuse hirmust kohustus elada teis(t)ele.

Ent vaikne laupäev on ka võimalus kuulata vaikuse keelt. Igas kõnes on selleks pausid. Isegi sisekõnes. Mõeldes millelegi, mida me kuuldavalt ei artikuleeri, peatume aeg-ajalt, otsides mõnikord pingutatult asjade ja nähtuste vahelisi seoseid. Teinekord aga vaimustume neid vaistlikult leides.

Vaikne laupäev võiks olla seesama hetk, mis valitseb siis, kui dirigent, otsekui jumal, on orkestri või koori ees tõstnud käe märguanniks, et kohe järgneb teos. Või vaikus, millest nõrgub muusika. Nagu näiteks Arvo Pärdi tintinnabuli-stiil, mida on iseloomustatud kaevu otsimisena kõrbes.

«Olen alati kõrbet armastanud. Istud liivaluitele. Midagi ei ole näha. Midagi ei ole kuulda. Ja ometi kiirgab midagi vaikuses…» on kirjutanud Antoine de Saint-Exupéry «Väikeses printsis». Jah, niisugune võiks olla ka vaikne laupäev.

Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
AK
Tarbija
Elustiil
Tagasi üles