Sisukord
Arvustused
Postimees
07.04.2015
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Eesti lühiuudised Hiiu kandi linnukesed said uued pesakastid Vitsaga ehk veab läbi Eestlaste ujumisoskus pole elu päästmiseks piisav Mida kõike uus valitsus lubab teha? Majandus Majanduse lühiuudised EKI: majanduse olukord on rahuldav Berlusconi sai Eesti sauna Välismaa Välismaa lühiuudised Keenia verepulma õudused jätkusid eile Nairobi surnukuuris Noorel Tsarnajevil on muljetavaldav fänniklubi Bostoni pommirünnakus süüdistatava süüd usub ka tema kaitsja Arvamus Kõva sõna Andres Kõnno: kuidas rääkida inforuumist? Peep Peterson: taastame haigushüvitise esimesest päevast Postimees 1910. aastal Argo Ideon: käiguvahetus Juhtkiri: uus valitsus, uued väljakutsed Imbi Paju: rahvuse pilkamine pole huumor (1) Martti Puukko: Soome järgmine peaminister on miljonär, aga kas teame temast veel midagi? Kultuur Mihkel Raud, Ilmar Raag, Aita Kivi ja Heili Sibrits otsivad uut Eesti lugu Sport Kindlad soosikud ja autsaiderid Spordi lühiuudised Absurdsed ideed põnevuse suurendamiseks Tarbija California vaatab Tesla ostusoodustused üle Enesekaitse internetis Toyota RAV4 saab hübriidjõuallika Tartu Möku kolib Rüütli tänavalt ära Toidupank hakkab toiduabi jagama neljapäeval Rocki treenerid: meeskonnas oli potentsiaali rohkemaks Ohvrilt leitud DNA heidab süüalusele varju Omanikud kavandavad Karu platsile ärihoonet Otepää hakkab tähistama oma 900. ja Tartu 1000. aastapäeva Mis toimus Otepääl 1116. aastal? Jutustab Tarbata linnuse pealiku onupoeg Meeme (1004–1030) Jutustab Otepää linnuse manatark Manivald (1061–1116) Meelelahutus Koomiks Sudoku

37 pilti inimeksistentsi armetusest

3 min lugemist
«Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle» heidab pilgu inimelu koomilisele absurdsusele. FOTO: Kaader filmist

Rootslane Roy Andersson on režissöör, kes ei kõnele vaatajaga just kuigi tihti. Aga kui ta seda teeb, teeb ta seda nii läbimõeldult ja täpselt, et on võimatu mitte kuulama jääda. Ükskõik, kas see, mis ta tahab öelda, meeldib vaatajale või mitte.

«Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle» heidab pilgu inimelu koomilisele absurdsusele. FOTO: Kaader filmist
«Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle» heidab pilgu inimelu koomilisele absurdsusele. FOTO: Kaader filmist

«Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle» on Anderssoni inimolu kirjeldava triloogia kolmas ehk viimane osa, mis võitis möödunud aastal Veneetsia filmifestivalil Kuldlõvi auhinna. Eelmiste osadega – «Laulud teiselt korruselt» («Sånger från andra våningen», 2000) ja «Teie, kes te elate» («Du levande», 2007) – ühendab viimast sarnane visuaalne keel ja ülesehitus: filmid koosnevad pikkade staatiliste kaadritega lavastatud vinjettidest, mida iseloomustab kõledalt külm tonaalsus ning kohati äärmusliku üldistuseni viidud kunstnikutöö.

Näojoonteks kuju võtnud elu

Andersson on pannud kriitiku raskesse olukorda – esiteks puudub filmil narratiiv, mille keerdkäike ja kulgemist oleks võimalik kuidagi analüüsida, ning lisaks on erinevate vinjettide sisu sõnadesse ümberjutustamine sama mõttetu, kui paluda pimedal kirjeldada mõnd kontseptuaalset maali.

Kui aga tahta kuskilt siiski kinni haarata, võib mainida, et rohkem kui pooltes vinjettides figureerivad läbivate tegelastena kaks keskealist müügimeest, Sam ja Jonathan (Nils Westblom ja Holger Andersson), kes käivad ukselt uksele pakkumas kolme pilatoodet: eriti pikkade kihvadega vampiirihambaid, kõige menukamat naerutajat – naerupatja – ning toodet, millesse neil endal on kõige rohkem usku: onu Ükshamba näomaski.

Ülimalt groteskseks teeb need stseenid asjaolu, et pilatooteid ehk «suurepärast võimalust lõbutseda» müüvad kaks morbiidset ja oma eluga puntras vanameest, kellega kohtumine tekitab pigem haletsust ja kaastunnet, kui siirast soovi lõbutseda.

Kuid nii ühestele ja lihtsatele vastanditele Anderssoni huumor siiski pidama ei jää. Autor võtab endale justkui rolli olla see tuvi oksa peal, kes heidab oma puu otsast inimkonnale ja tema ajaloole panoraamse pilgu.

Täiuseni lihvitud kaadrikompositsiooniga üldplaanides kujutatakse tinglikke mälestusi meie elutubadest, restoranidest, baaridest, tänavatest, töökohtadest – kõik keskkonnad on väga äratuntavad, ent ometi tekitab nende detailivaesus võõristust. Kõik ruumid on vabastatud üleliigsetest esemetest ja alles on jäetud vaid teatud abstraktne Idee mingist keskkonnast – see aga tingib ka võimetuse nende ruumidega emotsionaalselt kaasa minna. Kuid see tundubki olevat Anderssoni eesmärk, sest kõige keskmes on tema jaoks siiski Inimene.

Kui Anderssonilt küsiti, miks ta eelistas oma filmis kasutada amatööre, oli tema vastus selline: Rootsis on valida kõigest 10 000 näitleja vahel, ent tavalisi inimesi on miljonites. Tema näitlejavalik on hoolikas ja vägagi kõnekas. Ükski nägu pole juhuslikult valitud, vaid iga inimkeha kogu oma ilus või inetuses jutustab lugu, mida Andersson tahab rääkida.

Tundub, et näitlejate valikus seisneb ka võti tema filmide mõistmiseks. Henri Bergson on oma koomika tähendusi uurivas essees tõdenud, et kogu inimese moraalne elu on tema näojoontes kristalliseerunud. Inimese hing vormib materiaalset ainet ning annab mingi olulise karakteristika kehale, mida ta hingestab.

Kui tragöödiakunstnik väldib hoolikalt kõike, mis võiks tõmmata tähelepanu kangelase ainelisusele ja materiaalsele kehale, sest see võib tema Ideed naeruvääristada ja labastada, siis selline komöödiakunstnik nagu Andersson just inimese kehalisusele rõhubki: surnukaameks värvitud grotesksed näod, totter vastuolu inetult matsaka keha ja jõulise tantsu vahel, koomilised ajaloolised sõdurikostüümid, tüse kogu lamamas surnuna maas, letil just tellitud hiigelvõileib ja suur õlu – need on värvid, millega Andersson hingestab oma sügavalt humanistlikku pilti inimeksistentsist.

Nad ei tea, et on õnnetud

Inimhinged ripuvad alasti suures pildis kogu oma hapruses ja väiksuses – see on olukord, kus piir künismi ja üleoleva naeruvääristamise ning sügava inimesearmastuse vahel on imeõhuke. Kuigi võib oletada, et künismipatust Andersson päris puhas ei ole, jääb filmis siiski tugevamalt kõlama autori mure inimkonna käekäigu pärast ning arusaamatus, kuidas inimkond ei taipa teha midagi, et vältida apokalüpsist, mille poole ta nii kindla käega ja vankumatult tüürib.

Filmi teises pooles vajutab Andersson noa veelgi sügavamale inimkonna mineviku kitsaskohtadele – elegantse kerguse ja väljapeetud stiiliga ei jäta ta puutumata Rootsi enda vallutusterohket minevikku ega ka Ameerika kolonialismi, ebainimlikke loomkatseid ning viitab justkui möödaminnes ka kohaliku metallikaevandusgigandi põhjustatud ökokatastroofidele. 

«Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle» on film, kus liigseid sõnu ei tehta. Mõned stseenid leiavad aset lausa majesteetlikus vaikuses, taustaks mahe keelpillivalss. Filmi läbib aga korduvalt fraas: «Mul on hea meel, et sul läheb hästi.»

See on justkui autori enda pisut sarkastiline remark oma tegelaste kohta ning meisterküünik Émile Ciorani abil kõlaks Anderssoni sõnum kõige tabavamalt ehk nii: «Mu missiooniks on kannatada kõigi nende eest, kes kannatavad ise seda teadmata. Ma pean maksma nende eest, lunastama nende muretust, nende õnne, seda, et nad ei tea, kui õnnetud nad on.»

«Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle»

Režissöör Roy Andersson

Rootsi 2014

Alates 1. aprillist Eesti kinolevis

Seotud lood
06.04.2015 08.04.2015
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto