N, 26.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Külmetava kirjaniku portree

Rein Veidemann
, TLÜ EHI professor / Postimees
Külmetava kirjaniku portree
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Homöopaatiliste terakeste karp, unerohi ja rahustid, mida Eduard Vilde sageli tarvitas.
Homöopaatiliste terakeste karp, unerohi ja rahustid, mida Eduard Vilde sageli tarvitas. Foto: Erik Prozes

Kümmekond aastat tagasi kirjutas Mart Kivastik näidendi «Külmetava kunstniku portree», mis rääkis Konrad Mäest. Need, kes võtavad ette käigu Kadriorgu Vilde majamuuseumisse, leiavad eest eile avatud näituse külmetavast Eduard Vildest.

See on haruldane ja ütleksin isegi, et avastuslik näitus, sest kanoonilise Vilde puhul on esiplaanil nalja-Vilde, satiiriline Vilde, eepiline Vilde, võitlev Vilde, rändur ja pagulane Vilde. Hoopis vähem teame hädisest ja kannatavast Vildest, keda ta viimased kümme aastat oma elust oli.

Nagu näituse üks autoritest, Vilde muuseumi direktor Kairi Tilga avamisel sõnas, ei kohanenudki Vilde Eesti eluga pärast triumfaalset naasmist pagulusest kodumaale 1917. aastal. Algab kirjaniku emotsionaalne allakäik. Eestis kogeb ta õelust, väiklust ja tigedust. Ei ole oma aktuaalsust kaotanud praeguseni Vilde tõdemus 1920ndatest: «Siin maal peaks saama kahekordse jõuga armastada, et rõõmsaks ja terveks jääda.» 

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Tallinn
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
Tarbija
Tartu Postimees
Tagasi üles