R, 7.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kunstiajaloo põhjatud varasalved

Anne Vetik
, kunstikriitik
Kunstiajaloo põhjatud varasalved
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Kümme suurimat. Nr 7. Täisiga», Grupp IV (1907).
«Kümme suurimat. Nr 7. Täisiga», Grupp IV (1907). Foto: repro / stiftelsen hilma af klints verk

Kumus ootab külastajaid abstraktse kunsti pioneeri Hilma af Klinti näitus. Seda, mis on abstraktne kunst, teab ilmselt igaüks, kes on läbinud keskkooli kunstiajaloo kursuse. Sõnaga «pioneer» ollakse samuti tuttavad. Vaatamata pealtnäha tuttavlikkusele, been-there-done-that-emotsioonile, tasub näitust külastada. Päris kindlasti.

Julgen väita, et ka neile, kes kunstiajalooga tuttavad, on nimi Hilma af Klint suhteliselt tundmatu. Ei saa ka kohe aru, kust riigist on kunstnik pärit ning kas tegemist on mehe või naisega. Mis on tegelikult tore, sest saatetekstiga tutvumisest loobudes saab näitust vaadates eemalduda esiteks soolisest määratlemisest, et näe, sellised naiselikud kujundid joonistuvad välja. Või vastupidi, mängida väikest Freudi jüngrit ja püüda ära arvata, kas tegemist on nais- või meeskunstniku loominguga.

Teiseks võib öelda endale, et see on tegelikult Süürias 1970ndatel tegutsenud, pärast viimast Veneetsia biennaali hinda läinud autsaider-kunstnik, ja meil on vedanud, et ISIS pole tema pilte veel hakkima asunud.

Tagasi üles