Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimees 1910. aastal: vaestemajas on samad kired, mis väljaspool vaestemaja

Kirjandusest. Rooste. Jutustus. A. Ertel. 99 lhk. Hind 40 kop.

Üsna isemoodi raamat. Nimelt oma ainese poolest. Kirjanik käsitab jutustuse algusest lõpuni valla vaestemaja ja tema elanikka.

Mis võib küll sääl jutustada, nendest inimestest, kes oma elu viimaseid päevi viletsalt, surma oodates mööda saadavad?

Naturalist, kes elu varjukülgesid kopeerib, leiaks siit ju materjali, aga see oleks õige pea kirjeldustes ära öeldud, enne kui jutustuse lõng veel jooksma hakkab.

Ka A. Erteli jutustus on naturalismusest alanud ja läbi käinud. Meie saame loomutruu pildi valla vaestemajast ja tema 7-mest elanikust. Kuid Ertel ei jää palja välimuse kirjelduse juurde. Tema püüab nende vaeste inimeste hinge-elusse tungida.

Ja mis leiame me säält?

Niisamasuguse ilma, nagu väljaspool vaestemaja. Inimene jääb inimeseks, elagu ta vaestemajas kõhnal toidul, täissöönud kodanlikus seltskonnas, või minupärast külluses elavas aristokraatias. Needsamad kired, head ja vead, püüded ja hirmud, ainult mõõdud ja vormid muutuvad. Kuidas sääl ühe surnud vaestemaja elaniku järelejäänud «varanduse» paari riide-hilbu pärast riieldakse, kuidas Pill-Tooma kaelarätiku pesemise eesõiguse pärast kahes vanas naesterahvas armukadedus tekkib – kõik see on inimesele nii loomulik, kuid meie ei arvanud seda vaestemajas leidvat.

10.04.1910

09.04.2015 11.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto