Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimees 1911. aastal: rotid pandi kirikuvande alla

Kaks rahvavaenlast. Tahan siin mõni rida meile üliväga vastumeelsetest ja tülitavatest olevustest kirjutada – rottidest ja kärbestest.

Kui palju saab perenaine nende loomakeste pärast kannatada: peab tihti roti näritud tükka leiva seest välja lõikama, liha, võid, juustu kinni katma, et rotid ära ei näriks, jahu seest alatihti mustuse raasukesi välja korjama, mida rotid oma külaskäigu tunnistuseks sinna on jätnud. Kui paljudele lihatünnikestele ja võinapakestele ei saa augud sisse näritud ja need ära rikutud, väljaarvamata veel kapid ja põrandad. Mõnegi hää inimese öörahu saab roti kära ja kolamise pärast rikutud, seda enam, et meie aja inimesed närvilised on.

Päälegi kipuvad praegu rotid meil iseäranis hädaohtlikuks minema, kuna nemad ka katku edasikandjad on.

Ja teised olevused – kärbsed – kui palju tuleb perenaisel kulbiga üle supikausi riisuda, et kolmenurgalisi loomakesi päästa, kes seal upuvad.

Nii mõnigi päikesevanni armastaja peab kiili jooksma, unustamata veel sarvekandjaid maal.

Iga parem toiduraasuke saab kärbeste poolt väga viisakalt kuni suuni saadetud ja tihtigi veel kaugemale.

Mõnigi kaunikeste peegel läheb õige ruttu tahmaseks, sest kärbestel on edevust.

Rotid tegid juba kesk-ajal inimestele nõnda palju kahju, et üks Rooma paavst nemad, nagu ketserid, kirikuvande alla pani. Kirikuvanne mõjusgi sedavõrd selle tõuu roti (Mus rattus, mustjas-pruun pööningu-rott) pääle, et tema välja surema kipub. Teda võib ainult sügaval maal veel leida.

16.04.1911

15.04.2015 17.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto