Sisukord
Arvamus
Tänane leht
16.04.2015
Eesti Palju õnne Dilbert Horoskoop Mälumäng Male Külarahvas võitleb kõrgepingeliini vastu Tagakülg Palo lubab suuri muudatusi Kohus mõistis lapse sandistanud mehe pikaks ajaks vangi Pärnumaal hukkus kokkupõrkes kaks inimest Täna algab Tartus kevadet kuulutav Maamess Eesti lühiuudised Majandus Majanduse lühiuudised Nüüd on see käes — hoiuseintressid langesid nullini Välismaa Hiinlased õigustavad olukorda Tiibetis Eksperdid naasid Ukraina õnnetuspaigale viimseid ohvreid otsima Välismaa lühiuudised Arvamus Kõva sõna Indrek Kuus: osta Tesla ja ära mölise! Juhtkiri: Saue vald, enamasti ohutu* Postimees 1911. aastal: rotid pandi kirikuvande alla Päeva karikatuur Uno Schultz: pakkuda istet Rootsi moodi ehk mõrane ühiskond Edward Lucas: leebe läbipaistvus ei vaigista Venemaa paranoiat Erkka Jaakkola: (varjatud) lobitööst Eestis ja Euroopas Kultuur Lühipõnevikud «Distants» ja «Kaastundeavaldus» Postimees Kinos Peep Puks 75 – mis siis!? Sport Spordi lühiuudised Kalev lõpetas põhiturniiri kaotusega Pärnu mängis taas Tarva kaunilt üle Avastarti ootaval neljasüstal on vaid üks võimalus Horvaatia sõdalane ja Sloveenia imeväravavaht Tarbija Kassi puhul loeb armsus Tartu Autor teeb oma lugejast autori Rongireisijatel tuleb suvel ka bussiga sõita Koolitants jõuab nädalavahetusel Emajõelinna Aivar Riisalu: olen Tartu volikogus nn aknaalune Tänavakunst ulatub festivalil mitmesse kohta Loomade varjupaik pani välja annetuskasti Nurgakivisse müüriti rahva soovid Tosin pildikest Vladimir Šokmani elust Meelelahutus Koomiks Sudoku

Edward Lucas: leebe läbipaistvus ei vaigista Venemaa paranoiat

2 min lugemist
Edward Lucas FOTO: Liis Treimann/Postimees

Poliitilistel konfliktidel, eriti valgete inimeste seas, ei ole sõjalist lahendust. Alates külma sõja lõpust kuni käesoleva aasta alguseni oli see Euroopa poliitiliste ringkondade vankumatu dogma. Aga mitte enam. Viimase paarikümne aasta naiivsus ja ülbus on hakanud kiiresti maad andma millelegi, mida võiks nimetada paanikaks.

Nii on näiteks Saksamaa, mis pikka aega oli sõjalises mõttes tõeline venivillem, hakanud oma seisukohti muutma. Nad toovad laost välja sada tanki ja ajakohastavad kaitseplaane. Ukrainlased võivad küsida, miks Saksamaa kaitsmiseks on ilmselgelt olemas sõjaline lahendus, samal ajal kui sellised poliitikud nagu Angela Merkel aina kinnitavad, et sõjaline reageerimine sissetungile Ukrainasse oleks mõttetu.

Iirimaa, millel puudub õhuvägi, on hakanud äkitsi tõsiselt muretsema sõltuvuse pärast Briti õhuväe vanadest lennukitest, kes peavad nüüd saatma nende õhuruumi häirivaid Vene pommitajaid. Tundub, et Venemaa ei hooli sellest, et Iirimaa ei kuulu NATO ridadesse – nagu ei ole ta ka hoidunud jõudu näitamast samuti NATOsse mittekuuluvate Rootsi ja Soome suhtes.

Viimased kaks riiki on koos teiste Põhjamaadega – Taani, Islandi ja Norraga – avaldanud pretsedenditu ühisdeklaratsiooni, milles mõistetakse hukka Venemaa õppused, sõjaväe tugevdamine ja ohtlik tegevus õhuruumis. See ajendas Venemaa välisministeeriumi vastulause. Venemaa on solvunud, kui teda tõsiselt ei võeta. Veel solvunum on ta siis, kui võetakse.

Poliitika kõige selle taga on aga hämmastav. Läänes ei suuda paljud seniajani mõista, miks provotseerib Venemaa rahumeelseid (mõni ütleks: järeleandlikke) riike rohkem oma kaitse peale mõtlema. Oleks ju Kremlist vaadatuna kahtlemata mõistuspärane taktika soosida neutraalseid riike ja karistada sõjakaid? See oleks tõhus jaga-ja-valitse-strateegia.

Nagu paljud välismaised vene mõttelaadi tõlgendused ei taba ka see märki. Venemaale meeldib lääne taasrelvastumine, sest see toidab toda mürgist mütoloogiat, millega Kreml toidab vene rahvast. Varem ümbritses Venemaad reetlik lääs, nüüd aga vaenulik. See õigustab karme meetmeid spioonide ja reeturite vastu ning majandusraskusi, mida vastasseis läänega kaasa toob.

Venemaa teine sihtmärk on lääne avalik arvamus, mis endiselt valdavalt eelistab tõele erapooletut õiglust. Mida vähem inimesed Venemaast teavad, seda altimad on nad pidama Kremli käitumist õigustatud reaktsiooniks lääne murtud lubadustele.

Praktikas on sel rohkem plusse kui miinuseid. Isegi kui Rootsi ja Soome hakkavad NATO-le lähenema, ei ole sel kuigi palju mõju piirkonna tegelikule julgeolekule (varjatumalt on mõlemal riigil nagunii tihedad ja aina tihenevad suhted alliansiga). Küll aga saavad Venemaa propagandistid edukalt väita, et NATO tungib Venemaale aina lähemale.

Samamoodi ei ole lääne sümboolsed sammud sõjaliste plaanide viimistlemisel ja kohaloleku suurendamisel Baltimaades tõsine takistus Kremli sõjalistele plaanidele. Venemaa võib võrdväärselt vastata lääne tegevusele sümboolsel tasandil (kujutage vaid ette, millist paanikat tekitab tuumarelvaõppus). Venemaa on läänest ees ka kasutatava sõjalise jõu mõttes.

Üks lääne võimalikke reaktsioone oleks pidada Venemaa käitumist vaimseks häireks. Vaigistada Venemaa paranoiat leebe läbipaistva tegevusega. Mitte mingil juhul astuda ühtegi sõjalist sammu, mida võiks valesti tõlgendada. See oli alliansi käitumisliin 25 aastat tagasi. See ei andnud tulemusi toonastes suhteliselt heades tingimustes. See ei anna tulemusi ka nüüd. See ei ole mitte ainult tulutu, vaid on lausa kahjulik: Kreml peab seda nõrkuse märgiks.

Karm tõde seisneb selles, et Euroopa ei maksa ega riski kaitse eest ja nimel, mida ta vajab. See ei muutu seni, kuni me pole praegusest palju rohkem hirmul või mures. Aga siis võib olla hilja.

Inglise keelest tõlkinud Marek Laane

Seotud lood
15.04.2015 17.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto