R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Euroopa väikseim suurriik kohe siinsamas

Hanneli Rudi
, Tarbija24 juhataja
Euroopa väikseim suurriik kohe siinsamas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Nullist ülesehitatud ja miljoneid maksma läinud Vilniuse suurvürsti palees on püsiväljapanek algse hoone säilinud detailidest, aga üksjagu ruume seisab siiani tühjana.
Nullist ülesehitatud ja miljoneid maksma läinud Vilniuse suurvürsti palees on püsiväljapanek algse hoone säilinud detailidest, aga üksjagu ruume seisab siiani tühjana. Foto: Hanneli Rudi

«Meil ei ole teiega midagi ühist, me oleme täiesti erinevad,» kinnitab giid Ona Sagevičiene. «Ainult lätlastest naabrid on meil ühised,» lisab ta hetk hiljem.  Tuleb tunnistada, et Balti riike nagu oma viit sõrme tundev giid räägib tõtt. Sellist suurriiklikku mõtlemist nagu Leedus kohtab ainult seal.

Kuigi Leedu vürstiriigi hiilgeaeg jääb aastasadade taha, räägivad leedulased sellest ise, nagu kestaks see siiani. Isegi nooruke bussijuht räägib kunagistest Leedu suurvürstidest nii, nagu oleks ta nende vägitegusid ise pealt näinud. Sagevičiene sõnul on iga leedulane ekspert kahel teemal – ajalugu ja korvpall. «Igaüks võib rääkida pikki lugusid kunagistest kangelastest ja korvpall on meie teine usk,» kinnitab ta.

Meist erinev suhtumine olnusse tuleb Vilniuses kõndides hästi välja. Õhtuses vanalinnas ei pruugi võõrad arugi saada, et nii mõnigi maja on valminud alles paari aasta eest. Kui giid seda ütleb, tundub see esmalt uskumatu.

Kirikus nii vanad kui noored

Kui aga ühes sellises uus-vanas hoones tegutsevasse kirikusse läheme, on pilt selge – vana näib selles majas ainult fassaad, seest näeb see välja tavalise lagedate betoonseintega moodsa hoonena. Kiriku asemel võiks seal rahumeeli olla näitusesaal või ladu. Hoolimata oma tagasihoidlikust välimusest on kirik pühapäevaõhtuse missa ajal inimesi täis, on nii noori kui vanu, aga ka päris väikeseid lapsi. Paariaastaseid põngerjaid küll näeb, aga ei kuule. Ei mingit nihelemist, nihverdamist ega virinat.

Vilniuse vanalinnas on veel üksjagu tühje räämas krunte, kuhu saaks mõne n-ö keskaegse hoone püsti panna. Giidi sõnul on tegu kas juudikogukonnale või kirikule tagastatud varaga. «Kui poolakad kirikus ei käiks, siis oleks kirik õige vaene,» tunnistab Sagevičiene. Leedu juudikogukonnast jäi Hitleri pogrommide tõttu aga üsna vähe alles ja ka neil pole piisavalt raha, et neile tagastatud vara korda teha. Muide, saatuse tahtel asub Austria saatkond Vilniuse vanalinnas just omaaegses juudikvartalis ja Juudi tänaval.

Aga leedulased pole piirdunud ainult sõjaaegsete tühjade kruntide täis ehitamisega. Vilniuse katedraali kõrval seisab kunagine suurvürsti palee. Õigupoolest on seegi nullist üles ehitatud, sest hoone ise hävis 18. sajandi lõpul ja selle varemedki lükati ammu-ammu maatasa. Hävitatud palee otsustas iseseisev Leedu riik üles ehitada kogu selle aus ja hiilguses. Kuna Vilniuse vanalinn kuulub nagu Tallinngi UNESCO maailmapärandi nimistusse, siis soovitati giidi sõnul UNESCO ekspertide külaskäigu ajal maha vaikida, mida kõrge tara taga tegelikult tehakse.

Kuigi mõte ehitada saja miljoni liti eest üles hoone, mida juba mitusada aastat pole, pahandas ka leedukaid, tehti mõte teoks. Hoone esimene avamine oli 2009. aastal, teine avamine 2013. aastal, vahetult enne Leedu saamist Euroopa Liidu eesistujaks. «Meil ei olnud pidulike sündmuste jaoks sobivat ruumi, aga nüüd on see olemas,» peab giid hoone rajamist põhjendatuks. Kui hoones ringi käia, siis ilmselt on põhjust teha ka veel kolmaski avamine, sest osa ruume on siiani tühjad.

«Ka mina oli pahane, kui seda ehitama hakati, eriti kui selgus, et see läks tegelikult kolm korda kallimaks, kui algselt plaanitud, aga nüüd ma olen meelt muutnud,» tunnistab Rasa Aleksaite, kes turistidele Leedu kööki tutvustab. Naise sõnul on suurvürsti paleest saanud kõige populaarsem muuseum Leedus ja seal toimub palju erinevaid loenguid ja kontserte, millel saab tasuta osaleda, kui oled muuseumiklubi liige.

Eesti uhkete interaktiivsete muuseumidega harjunud külastajale on suurvürsti palee väljapanek otsekui jalutuskäik minevikku. Ei mingeid «kelli ega vilesid», puutetundlikke ekraane, mida näppida, vaid stendid ja üksikud kunagist hiilgusest alles jäänud esemed ja detailid vitriinides. Aga külastajaid on sellegipoolest palju.

«Kui teie vaatate tulevikku, siis meie minevikku. Teie olete alati püüdnud oma valitsejaid panna tegema seda, mida teie tahate, aga meie ainult võitlesime nendega,» meenub suurvürsti palees kunagise au ja hiilguse riismeid vaadates giidi selgitus eestlaste ja leedulaste erinevusest.

Punamonumentidel muuseum

Meie erinev lähenemine ajaloole tuleb hästi välja ka Druskininkai lähistel asuvas eramuuseumis, kuhu omaaegne kolhoosiesimees Viliumas Malinauskas kogus kokku punamonumendid. Eestis on sellise väljapaneku rajamisest küll räägitud, kuid tegudeni pole jõutud.

Miljonäri kodu kõrval asuvasse parki on igast Leedu nurgast toodud kokku nii Lenineid, Stalineid kui ka kohalikke kommuniste ja tundmatuid sõdureid. Igaühel oma lugu, üks värvikam kui teine.

Kuna ükski kuju pole Malinauskase oma, vaid ta on need enda kätte hoiule saanud, tasudes transpordi eest, siis tekkis tal seitsme aasta eest probleem autoriõigustega. Osa kujude autoriõiguste omanikud soovisid edukalt ärimehelt raha kujude näitamise eest, kuid ettevõtlik mees lahendas selle vaidluse väga lihtsalt. Need kujud tõsteti lihtsalt pargist välja eraldi aedikusse ja raha nende vaatamise eest ei küsita.

Eduka ettevõtjana on Malinauskas aru saanud, et ainult nõukogude nostalgiast edukaks äriks ei piisa ja nii on pere noorimate liikmete rõõmuks sinna kogutud ka suur hulk omaaegseid mänguväljakute atraktsioone, kus võib rõõmsasti lustida. Eestis oleksid kõikvõimalikud järelevalveametid euronõuetele mitte vastavad mänguvahendid ammu ketaslõikuriga juppideks tükeldanud.

Laste rõõmuks on punakujude kõrval ka väike miniloomaaed. Giidi sõnul on see park Leedu ühes tuntumas kuurordis puhkavate inimeste seas väga populaarne, ainult idanaabreid sinna ei viida. «Nad ei saaks sellest aru,» möönab ta.

Kunagi metsaseente müümisega oma esimese miljoni teeninud Malinauskas on aga terve piirkonna elule aidanud. Tema poeg on Druskininkai linnapea juba aastaid, sõltumata sellest, milline partei võidab valimised, ja kohalikud on sellega rahul, sest pärast nõukogude korda rääma jäänud ja lagunenud kuurort on taas puhkajaid täis. Lisaks mitmele spaale on sinna rajatud veepark ja sisemäesuusakeskus.

Ajakirjaniku reisi korraldas Leedu turismiamet.

Märksõnad
Tagasi üles