Sisukord
Film
Postimees

Sõpruse kinos mängis isegi oma orkester

6 min lugemist
Sõpruse kino pärast avamist (1955–1956). Ja projektifoto (1952–1953, üleval). Arhitektid Peeter Tarvas ja August Volberg. FOTO: Rahvusarhiivi filmiarhiiv

See, et 1955. aastal avatud Sõpruse kino tänaseni tegutseb, on väike ime. Kõik tema vanemad kolleegid on oma uksed juba sulgenud, neisse on kolinud kasiinod või kauplused, aga Sõprus püsib – just kinona. Mis sest, et fuajees ei mängi enam ammu orkester, kahest saalist on jäänud järele üks ja sisse pääseb külje pealt.

Kui mõne aasta eest veel valmissaamata/avamata Solarise kinosaali ripplagi alla kukkus ja kõik asjaosalised pärast suurt ehmatust siiski kergemalt hingasid, sest hukkunuid ja vigastatuid polnud, meenus mulle samalaadne lugu kinos Sõprus. Küllap see ikkagi avamisjärgsetel aastatel pidi juhtuma. Ühes saalis oli kena laeornament mingi lühtriga, mis kahe seansi vahel alla prahvatas – ja jälle hoidis filmijumal suurema õnnetuse ära. Vaatajaid see raske kipsi- või betoonitaldrik ei tabanud.

Ja nii ma siin omaette mõmisengi mingist needusest soome-ugri audiovisuaalmaailma peal. On ju Sõprus ehitatud 1944. aasta märtsipommitamises purustatud majade kohale, ja kes teab – hukkunute kontidegi kohale. Koolipoisina nägin seal esimest korda elus ekskavaatorit vanade müüride ja vundamendijäänuste vahel. Ta püüdis üheaegselt vundamendiauku uuristada ja vanu tugevaid müüre lammutada.

Kino sai Sõpruse nime noil aastail, kui N. Liidu ja puna-Hiina vahel olid tihedad «sõprussidemed», mis pärast esimees Mao kultuurirevolutsiooni küll katkesid, kuid ümbernimetamist siiski ei tulnud. Meil Tallinnfilmis tuli samal ajal käiku kinokaamera Družba/Sõprus, isegi Hiina vihmamantlid kandsid etikette Družba...

Et Tallinnfilmi peamaja Harju tänaval ja Sõpruse kino olid oma tagahoovidega praktiliselt koos, tehti enne pidulikke esietendusi Sõpruses tihti suuremate mängufilmide n-ö testvaatamisi. Nii muutus ta tasapisi Tallinnfilmi kodukinoks. Ning Kino ta tõepoolest oli oma kahe suure saali ja esindusliku fuajeega, kus mõnel aastal baari juures isegi väike orkester mängis. Ja ei mingit popkorni tapvaltlehkavat ärritust. Nähtavasti olid tollased kinokülastajad koolis lugenud Pavlovi koerte tingrefleksist ja kodus kõhud täis söönud. (Mida ka tänastele vaatajatele soojalt soovitan.)

Enn Säde, filmimees

Praegu ei tule selle peale, aga 1980ndatel toimus Sõpruse, Rahva Raamatu, juurikapoe ja Ararati alkoholipoe töötajate vahel koopereerumine. Eriti välismaa filmidele oli kõva tung, rahvas rüseles sabas. Et sabas trügimist vältida, läks osa pileteid tutvuse kaudu kõrvalt. Selleks oli kinos bronni rida. Hiljem oli hea Rahva Raamatust mõnda letialust raamatut küsida, juurikapoest tagaukse kaudu banaane või Araratist Cizano vermutit hankida.

Marju Lepp, filmiprodutsent, Sõpruse kino noorem-metoodik aastail 1980–1982

Selliseid kahe saaliga kinosid polnud avamise ajal veel kuigi palju, üksikud. Isegi terves Euroopas, julgen ma öelda, polnud see tavaline. Venemaa oli tol ajal täis tüüpprojektide järgi ehitatud hooneid, meil kerkis selliseid põhiliselt Ida-Virumaale. Sõprus aga oli meie enda inimeste projekteeritud, sammastikus on kasutatud näiteks Eesti rahvusmotiivi… Omaette nähtus. Algusaegadel mängis seansside vahepeal koguni orkester, mis oli siis väga moodne, ka Moskva esinduskinodel oli oma orkester. Kui mina 1975. aastal kinno tööle tulin, oli väike madal lava veel fuajees alles.

Mõnel kohal kohe on mingi eriline aura, lummus, olen ma tähele pannud. See käib ka Sõpruse kohta. Inimestele meeldis see kino. Meeldis seal käia ja kinoesine oli tavaline kogunemise koht. Muide, purskkaev oli sinna ette nähtud juba algusest peale, aga miks seda ei tehtud, tahaks ise ka teada. Neid asju, mis pooleli või tegemata jäid, jagus veel. Avamisega kiirustati, ja taas: miks? Minagi olin selles ametis juba 16. direktor, enne mind oli sealt 20 aastaga läbi käinud 15 direktorit. Mina jäin 27 aastaks, aga miks ei püsinud nemad?

Kahe saali peale kokku tuli neil aegadel vahest koguni 15 seanssi päevas, pikimad järjekorrad ulatusid Ararati poeni välja, muidugi näidati siis välismaa filme. Meil on käinud näiteks Nikita Mihhalkov, Oleg Jankovski, Andrei Kontšalovski, ka Gina Lollobrigida.

Kõige raskem aeg oli Sõprusele 1990ndate esimene pool, siis polnud isegi midagi ekraanile panna. Vana süsteem oli lagunenud, riik enam filme sisse ei ostnud, uut süsteemi aga polnud. Siis tuli kõik mängu panna, et neid hankida. Tuli tegema hakata kompromisse, sealt ka ööklubi, et kino üleval pidada.

Mõtlen sageli, et küll oleks tore, kui see kino taastaks oma kunagise hiilguse, peasissepääs oleks seal, kus peab, jälle tegutseks kaks saali, mängiks elav muusika… Unistada ju ikka võib?

Ene-Mai KaskSõpruse kino direktor aastatel 1975–2002

Seoses Sõprusega meenuvad mulle kõige enam seansid 1990ndate alguses, kui ma olin just läinud õppima Tallinna Pedagoogilisse Instituuti. Mäletan, et Arnold Schwarzeneggeri suure fännina olin mingi ajakirja vahelt saanud uhke «Terminaator 2: kohtupäeva» plakati, kus Arnold istus motikal. Kleepisin selle oma ühikatoa seinale. Vaatasin ja mõtlesin, miks küll see film meie kinodesse ei jõua. Suur oli minu üllatus, kui sattusin järgmisel päeval lugema Jaani kiriku taga afišši, mis teatas, et «Terminaator» on kinno jõudnud. Käisin seda Sõpruses vaatamas kolm korda jutti ja mind absoluutselt ei huvitanud, et seda käiati mingilt täiesti suvaliselt VHSilt nasaalse venekeelse dublaažiga ega läinud mulle korda ka filmi olematu pildikvaliteet. Oli 1990ndate algus ja ruulis ninahäälega vene mees oma kuulsate algussõnadega: Arrnolld Shsvarsnjeeger v filme TJERMINAATOR. Klassika!

Helmut Jänes, HÕFFi korraldaja

22. keskkooli (Westholm) õpingute ajal (aastatel 1969–1971) käisime Sõpruses kinoklubis. Meil oli filmikunst fakultatiivne aine, mida õpetas Linda Raudsepp, ja filmiklubi juhatas Liina Kirt. Vaatasin seal esimest korda Ingmar Bergmani «Maasikavälu», mis jättis nii sügava elamuse, et tekkis soov filmikunsti õppima minna. Mäletan väga hästi igat detaili sellest filmist ja kinost Sõprus. Siis oli veel uhke fuajee ja massiivsed trepid, rasked kardinad, mis avasid tee unistuste maailma... Tore, et see kino meil veel alles on!

Ilmar Taska, filmimees

Sõpruse kino on esimene kino minu elus – ja sellega on väga palju öeldud. See ilus südalinna kino, mille sees vahvad trepid ning tore tordilik rombivõrk rohelise või punase seina sametisel taustal, olenevalt kummas saalis seanss toimus. Sealt tean sõna «abonement» tähendust: see on selline klambrilööjaga kokkulöödud väikeste siniste kinopiletite pakike, millest piletöör igal pühapäeval ühe pileti ära rebis.

Neist pühapäevastest kooliaja abonementseanssidest mäletan tänini Galapagose saare kilpkonni ja Mowgli filmi, mille kõige õudsem, aga ilmselt ka õpetlikum stseen oli – teate ju küll – see pimestavalt särav org, täis kulda ja kalliskive. Ja kuidas sealt seest siis see jube kobra välja vongeldas... Ei pöörasele rikkusele – selles on alati kobra sees! Hiljem tuli vabana sündinud emalõvi Elsa – ja ebamäärane vabaduseiha jäi protestimeelset puberteediealist kauaks saatma. 

Sõpruse erilisest kaarjast sammastikust ja maaletoodud stalinismist arhitektuuriajaloolasena kirjutades olen isikliku tasandi alati kõrvale tõrjunud. Tegelikult just läbi selle saab neis näha rohkemat kui lihtsalt ehitisi, kes nad meie kõrval nurisemata oma elu elavad. «Nad»-vorm polnud eksitus. Eks ole hoonete juubelitegi tähistamine märk sellest, et me sisimas neid just nagu natuke ka inimesteks peame.

Karin Hallas-Murula, arhitektuuriajaloolane

Sõprus oli tõeline esinduskino. Soliidne fuajee, kaks saali – selline punase vaiba tunne tekkis sinna sisenedes. 1990ndatel hakkas maailm muutuma, mis ei jätnud mõjutamata ka Sõprust. Kurb oli vaadata, kuidas sinna tekkisid mänguautomaadid, kadus teine saal, millest tehti ööklubi, lõpuks pandi kinni ka peauks ja nüüd on kino sissepääs ümber nurga. Sõprus oleks nagu tunnistaja, kuidas kino ja laiemalt filmikunsti tähendus on ajas muutunud. Üksik visa hing, kes erinevalt teistest pole ajale alla vandunud. Müts maha!

Peeter Urbla, filmimees

See oli oma aja kohta väga suursugune kino, juba fuajee, kus esimestel aastatel mängis ka orkester. Hiljem koondati see ära, ei mäleta enam millal, vist 1960ndate alguses. Orkester oli kino palgal, ilmselt liiga kulukas. Mängis see ju ainult vaheajal ja see oli küllaltki lühike aeg, rahvas tormas juba saali, ei mallanud kuulata. Mängiti klassikat ja ajaviitemuusikat, mingeid polkasid ja marsse küll kavas polnud. Eestiaegne vaim veel lehvis.

Mäletan, et kord oli suur pahandus: torustik läks katki ja pööningult hakkas vesi saali jooksma. Öö läbi jooksis. Kui hommikul koristajad tulid, oli saal nagu rooma saun, auru ja vett täis. Kino seisis kuu aega, lagi tehti uus, sest oli oht, et see kukub alla. Kukkuski, aga hoopis üks teine kord, öösel. Kui see oleks seansi ajal juhtunud, oleks väga suur õnnetus olnud. Seal lae peal oli üks roseti moodi ümmargune karniis. Selle tükk tuligi lahti.

Sõprusel oli olnud 15 direktorit, enne kui tuli Ene-Mai Kask. Tema oli see õige daam, kes pani selle kino õitsema, tegi palju asju selle heaks. Tal oli maitset ja oskusi, ta oli ise ka väga kena daam. Miks direktorid vahetusid enne teda? See oli raske kino, millel oli suur koormus: ei jõutud plaani täita. Kui oli nõrk Nõukogude film, mida keegi ei tahtnud vaadata – ja selliseid oli väga palju, enamik –, siis oli süüdi ainult direktor, kes ei tee filmiga tööd. Igaüks ei kannatanud seda naaksumist välja ja kõndiski minema.

Kui oli välismaa film, tulid kinno ka ministrite nõukogu härrased. Kui oli tavaline Vene film, siis polnud neid kusagil. Kehtis eelisjärjekord, aga selliseid kohti oli ainult teatud protsent: kui need otsa said ja keegi juhtus ilma jääma, siis oli oi-oi-oi.

Evi Marmor, 90-aastane, Sõpruse kino helireguleerija ja hilisem administraator aastatel 1958–1972.

60 AASTAT SÕPRUSE KINO

August Volbergi ja Peeter Tarvase projekteeritud Sõpruse kino avati 15. mail 1955. aastal. Arhitektuuriajaloolane Mart Kalm on seda nimetanud loosungi «sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik» elluviimise ainsaks korralikult lõpetada jõutud näiteks ja üheks oma aja professionaalsemaks arhitektuuriteoseks.

Kinos oli avamisjärgselt kaks saali kokku 800 kohaga, avaras fuajees esines enne õhtuseid seansse kümneliikmeline orkester Nikolai Goldschmidti juhatusel.

1975. aastal sai kino direktoriks Ene-Mai Kask, kes pidas seda ametit 27 aastat.

1995. aastal suleti majandusraskuste tõttu teine kinosaal, majja kolisid ööklubi ja kasiino.

2003. aastal lõpetas Sõprus publikunappuse ja kerkinud rendihinna tõttu tegevuse.

2004. aastal taasavati Sõprus väärtfilmikinona, seda hakkas pidama AS Tallinnfilm.

2009. aasta lõpus kolis AS Tallinnfilm kinno Artis ja pidev filminäitamine Sõpruses katkes. Kinoesisel platsil avati lõpuks purskkaev, mis oli sinna ette nähtud juba 1955. aastal.

2010. aasta 22. aprillil taasavas Sõprus oma uksed, kino hakkas pidama OÜ Must Käsi.

Seotud lood
21.04.2015 23.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto