Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sada aastat armeenlaste genotsiidist

FOTO: AFP/SCANPIX

Kui möödunud sügisel Jerevanis käisin, istusime sealse kolleegiga kõrgemal künkal ja vaatasime läbi õhtuse vine Ararati poole. Päike laskus, mägi mattus justkui sinisesse uttu ja ma tundsin, et pole ammu midagi nii kaunist näinud. Aga siis rääkis sotsioloog, kuidas ta oli lapsena mäe poole vaadates hirmu tundnud, sest teadis, et sealpool elavad türklased. Ta oli alati olnud valmis põgenema – kui türklased tulevad, jookseb ta ruttu-ruttu vanaema juurde, kes elab mõni kvartal edasi, Araratist kaugemal. Ja ma mõistsin, et Ararat ei ole ainult ilus.

Tellijale Tellijale

Selle sotsioloogi perekond on pärit Karsi piirkonnast – see on ala praeguses Kirde-Türgis, mis omal ajal oli asustatud valdavalt armeenlastega. Sada aastat tagasi pidid nad sealt lahkuma ja elavad nüüd Jerevanis. Nende kaasmaalasi, neid, kes ajaloolisest Lääne-Armeeniast ja mujalt Türgi impeeriumi aladelt põgenesid, on Armeenias palju. Mitmel pool võid sattuda Karsi-nimelisse restorani või hotelli ja kuulda, et nende pidajad on pärit just Karsi piirkonnast. Neil läks veel suhteliselt hästi, sest nemad jäid ellu.

Armeenlaste kalendris on 24. aprill must päev. Sel päeval 1915. aastal vahistati ja küüditati või mõrvati Konstantinoopoli armeenlaste poliitiline, majanduslik ja kultuurieliit. See kõik oli avalöök massimõrvadele, milles 1915. ja järgnenud aastatel hukkus hinnanguliselt enam kui miljon armeenlast. Massiliselt hukkus Türgi võimualustel territooriumidel tol ajal ka teisi kristlasi (assüürlased, aramealased jt), kuid peamiselt räägitakse genotsiidist ikkagi seoses armeenlastega.

24.04.2015 27.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto