Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Vahur Laiapea: Ukraina fragmendid

​«Saša auto tulesid ei süüta. Läbime kunagise kalakasvatuse tiikidest ümbritsetud suure lageda ala, sisuliselt eikellegimaa. Siin ei tohi peatuda.» Filmimees Vahur Laiapea veetis hiljuti kaks nädalat Ukrainas, kuhu jõudis ka Eestist pärit humanitaarabi.

Esimene fragment

Minu kahenädalase Ukraina-reisi viimaseid päevi. Töös oleva filmi peategelane, Luganskist perega pagenud 32-aastane Inna viib mu külla Andreile. Andrei ja tema kolleeg Jaroslav ei taha, et ma neid filmiksin. Nad töötavad vabatahtlikena organisatsiooni «Must tulp» heaks. Meeste ülesandeks on tuua Ukraina kaitseväe ja venemeelsete vahel toimunud lahingute piirkondadest ära hukkunute surnukehad. Õigupoolest fragmendid, nagu nad ütlevad, sest terveid kehi leiavad mehed harva. Gaasimaskid lagunevate kehade haisu eest ei kaitse. Veidi on abi Vietnami salvist, mida ninasõõrmetele määritakse. Mäletate ju küll neid kuldsete tähekestega punaseid karbikesi. «Last 200» on meeste missiooni koondnimetus.

Mehed laovad «fragmendid» kilekottidesse ja toovad need DNA-proovi võtmiseks ning võimalikuks tuvastamiseks valge väikebussiga Dnipropetrovski morgi. Varem töötas bussil ka külmutusseade, nüüd on see rikkis. Morgis hoitakse hukkunute jäänuseid kümme päeva ja maetakse siis surnuaiale. Enamik «fragmente» jääb vähemalt esialgu tuvastamata. Surnuaia kunstpärgadega kaunistatud haudadel on enamasti numbrid, nimelisi haudu on üksikuid. Hukkunute kääbaste kõrvale on usin ekskavaator valmis kaevanud sadakond uut hauda. Sirges reas, nagu nööriga mõõdetud. Vaherahu on sõlmitud, aga sõda kestab ja oodata on uusi laste uute fragmentidega.

Andrei ja Jaroslav korjavad oma reisidel kokku ka separatistide jäänused ja viivad need üle rindejoone Donetski surnukuuri. Enne rinde ületamist peetakse separatistidega telefoni teel läbirääkimisi. Rindejoone ületamine – nii sinna kui tagasi – on erakordselt ohtlik. Andrei ja Jaroslav on hukkunute järel käinud neli korda ja iga kord enne koju naasmist ka separatistide jäänused ära viinud. Andrei ei maga juba ammu korralikult. Ta on üle neljakümne, elukutselt demineerija. Ootab järgmist võimalust «last 200-le» järele minna. «Me ei suuda enam ilma selle adrenaliinita elada,» ütleb Andrei.

Andrei ja Jaroslav on seni lahingualadelt ära toonud üle 550 fragmendi. On palju emasid, kes saavad tänu nendele meestele oma poegade haudadel käia.

Peaaegu unustasin. Ukraina riik ei toeta «Musta tulbi» tegevust ühegi grivnaga. Paar väikebussi «last 200» vedamiseks sai meeskond eraisikute toetusena. Palga kohta ei hakanud ma küsimagi.

Teine fragment

Nädal enne Andrei ja Jaroslaviga kohtumist olen Inna ja Sašaga teel rinde külje alla Bolotjanoje külla ja sealt edasi Aidari vabatahtlike pataljoni kaugeimasse patrullposti. Luganskisse on siit alla 20 kilomeetri, separatistide positsioonideni Saša hinnangul kilomeeter-poolteist. Saša peaks teadma, mida ta räägib – ta tunneb nii sõda, loomi kui inimesi. Temagi on Luganski põgenik ja sõdib juba aasta jagu Aidari pataljonis. Luganskis oli tal loomakliinik, kus raviti kõiki elajaid hiirtest hobusteni. Loomi lõigates armastas Saša laulda – mida suurem loom, seda kõvemini laulis. Tema pere on lõhki – nagu väga paljud pered. Oma Luganskisse jäänud ema, isa ja õega ta ei suhtle, sest need toetavad separatiste.

Oleme Innaga Saša džiibi täis ladunud MTÜ Eesti Pagulasabi kogutud raha eest ostetud toiduabi ja ravimipakke. Inna töötabki juba mitmendat kuud Eesti Pagulasabi heaks. Vapper noor naine, kahe lapse ema, rõhutab mulle korduvalt: me käime sinuga kohtades, kuhu teised humanitaarabi jagavad organisatsioonid naljalt ei satu. Tõepoolest, on kohti, kus oleme esimesed.

Bolotjanoje külla on seni toiduabi sealt mööda sõites toonud vaid Aidari pataljoni võitlejad – teel pataljoni patrullpunkti. Meie jõuame patrullpunkti viimase valgega. Saan veel filmida sõdurite elumaja, kuhu eelmisel päeval venemeelsete traadi kaudu juhitav rakett lendas. Üks majas olnud meestest sai vigastada ja viidi haiglasse. Teised magavad nüüdsest muldonnis. Kümmekonnast võitlejast on enamik keskealised mehed, aga on ka üks paarikümneaastane poiss. Üks võitlejatest oli paari päeva eest alla tulistanud separatistide drooni. Bezpilotnik jäi kogemata püssi ette, ütleb ta tagasihoidlikult.

Tagasiteele asume pimedas. Saša auto tulesid ei süüta. Läbime kunagise kalakasvatuse tiikidest ümbritsetud suure lageda ala, sisuliselt eikellegimaa. Siin ei tohi peatuda. Saša jälgib pimeduses pingsalt teed ja räägib loo võitluskaaslasest, kelle separatistid vangi võtsid, piinasid ja tapsid. Laip visati Luganski tänavale, kust elanikud selle surnukuuri viisid. Aidari pataljoni komandör andis Sašale käsu ööpäeva jooksul sõbra laip Luganskist ära tuua. Mees laenas Stšastje- ehk Õnne-nimelise linnakese kiirabist auto, riietas end sanitariks ja läbis kontrollpostid. Jõudis Luganski surnukuuri, mille ülemat ta varasemast ajast tundis. Lasi oma võitluskaaslase laiba tõsta hukkunud separatistide jaoks varutud kirstu. Kirst auto peale ja tagasiteele. Separatistid avastasid varsti laiba kadumise ja helistasid kontrollpunktidesse, et auto kinni peetaks. Saša sattus läbima kontrollpunkti, kus puudus levi. Tänu sellele jõudis ta sõbra surnukehaga koju. Ei, mitte koju, vaid pagulusse.

Saša räägib vangide vahetamisest – see toimub otseläbirääkimiste teel separatistidega ja võime asjasse ei pühendata. Sest vastasel juhul võib asi bürokraatiatõkete taha kinni jääda ja vangide asemel tuleb hakata surnuks piinatuid vahetama. Alles paari päeva eest võtsid aidarlased vangi paar separatistide luurajat, kes avastati infrapunaseadme abil. Seadme kinkis pataljonile Venemaal asuv firma, kes soovis jääda anonüümseks. Selle hind oli 10 000 USA dollarit. Vange ei vahetata alati üks-ühele. Sõltuvalt «saagi väärtusest» võib vahetus toimuda ka üks mitme vastu või isegi inimene sõjamoona vastu.

Kolmas fragment

Stšastje-nimeline linnake asub rindejoonest paarikümne kilomeetri kaugusel. Umbes sama palju on sinna maad Severo-Donetskist, meie ööbimispaigast. Õnne-nimelise linna õnnetuseks asub seal suur soojuselektrijaam, mille pärast on toimunud ägedad lahingud. Jaam töötab ja kivisöe selle kütmiseks toob Ukraina riik sinna mööda raudteed teisele poole rinnet jäänud aladelt. Teisisõnu ostab Ukraina Venemaalt ja separatistidelt omaenda sütt.

8. aprillil sõidame Stšastjesse Inna ja Igoriga. Igor on elukutselt dermatoloog, kuid töötab praegu päästeametis. Põhjus on proosaline – arstina saaks ta kolm korda väiksemat palka. Veame abipakke Stšastje internaatkooli ja sealt edasi rindejoone-äärsesse Novotoškivskoje asulasse Igori päästeameti bussiga.

Novotoškivskoje on Igori sünnikoht, siin elas ta keskkooli lõpuni. Tema lasteaed ja kool on varemetes, Lenini büst pargis värvitud sini-kollaseks. Toiduabi jagame viiekorruseliste paneelmajade vahel, millest sõda kõvasti üle käinud. Kohalikud elanikud näitavad meile keldreid, kus nad talvel poolteist kuud elasid ja pommitamise eest varju leidsid. Hetkel julgevad nad jälle oma purustatud akendega korterites ööbida. Kui kaua, ei tea keegi.

Igor on naise ja viieaastase tütrega paar korda separatistide kontrollpunkte läbinud. Tütar oli dokumente kontrolliva separatisti kohta küsinud: a eta naš ili šakal? (meie oma või šaakal? – toim).

Neljas fragment

On vaikne nädal. Inna paastub, sööb vähe ja valitut. Paar päeva enne suurt reedet jõuame tagasi Dnipropetrovskisse, Inna praegusesse elupaika.  Ta viib mu filmima inimesi, kes koguvad ja veavad laiali abipakke rindel asuvatele kaitseväelastele. Paaritoaline korter on pakke nii täis, et raske liikuda. Järjest tulevad inimesed, süles sõduritele mõeldud kastid pashaga. Õues laadivad Sanja ja Miša kaubabussi pakke, mis peavad järgmisel päeval Donetski lähedal asuvatesse pataljonidesse jõudma. Kulub täpselt seitse sekundit, et nendega kokku leppida minu kaasamineku osas.

Kurahhovo, Ukrainsk, Karlovka, Avdejevka, Otšeretine, Krasnogorovka, Hrodovka, Arhangelskoje on linnad ja külad, kus asuvatele üksustele pakke laiali veame. Pea kõik pakid on nimelised ja viimase kui ühe annavad Sanja ja Miša adressaatidele üle. Lisaks hulgaliselt pashat. Filmin sõdurit, kes äsja vangi langenud separatistilt olulise info kätte saanud. Võitleja Hrodovka tugipunktis ähvardab püssitoru valitsuse vastu pöörata, kui seal vabatahtlike abistamiseks midagi ette ei võeta. Pole kahtlust, et tal oleks palju järgijaid. Filmin ainult Vene armees kasutusel olevat tanki, mis separatistidelt ära võetud ja mille toru nüüd nende poole sihib. Saan kaasa sõdurilehe, mille nimeks Ukropa. Ukropa’deks kutsuvad separatistid põlastavalt ukrainameelseid inimesi. Ukropa’d omakorda nimetavad viimaseid separ’iteks. Mitte vähem põlglikult. Sõdurilehe esikaant ehib tsitaat legendaarselt mafioosolt Al Caponelt: «Hea sõna ja püstoli abil võite te saavutada palju rohkem kui lihtsalt hea sõnaga.»

Viies fragment

14. aprillil filmin Dnipropetrovski Metšnikovi-nimelises haiglas 43-aastast Sergeid, Aasovi pataljoni vabatahtlikku. Kolm nädalat tagasi sai ta Mariupoli all Širokojes haavata. Enne rindele minekut juhatas Sergei raketitehase tehnilise kontrolli osakonda.

Koos isaga teenib Aasovi pataljonis vabatahtlikuna ka Sergei 20-aastane poeg Bogdan. Ka poeg on haiglas, ta sai rindel põrutada. Kahe nädala pärast naasevad mõlemad oma pataljoni. Inna kingib Sergeile Ukraina koolilaste tehtud kaardi ukrainakeelse luuletusega. Palun Sergeid luuletuse ette lugeda. Ta alustab, aga jääb jänni. Olen venekeelne ukrainlane, ütleb Sergei. Minusuguseid on Ukrainas palju. Kaardi võtab ta rindele kaasa.

Kuues fragment

Õhtuse Dnepri ääres jalutades kuuleb igasugust muusikat. Ka bajaanil mängitud «Katjušat». 75-aastane pillimees on töötanud terve elu külades velsker-ämmaemandana. Jääme rääkima, ka ajaloost ja poliitikast. Stalini ajal aus inimene represseerimist kartma ei pidanud, põrutab taat. Väidan vastu, et minu 1949. aastal Siberisse küüditatud vanavanemad olid ausad inimesed. Ja ka lapsed, kes 1941. aastal küüditamisvagunites surid ja kelle emad vaguniaknast võõrastele matmiseks andsid. Tülli me ei lähe, aga jutt jääb soiku. Taat on soe ja heatahtlik inimene.

Seitsmes fragment

15. aprilli hommik Kiievis. Saan paar tundi enne kojulendu Maidanil ringi vaadata ja veidi filmida. Kallab vahetpidamata ja revolutsiooniohvrite mälestuseks pandud kunstlilled, sini-kollased lipukesed ja fotod nõretavad veest. Läheneb mees korjanduskarbiga. Viktor on Fastovi linnast pärit Maidani veteran. Ent raha ei korja ta enda, vaid oma nüüdseks 14-aastase poja jaoks, kes oli tema teada Maidani noorim võitleja. Poeg Nazarii oli 13-aastasena neli kuud järjest isaga Maidanil. Käsi kipub kirjutama barrikaadidel. Nazarii sai peast haavata – kuul riivas. Paranes, ent peavalud ei ole lakanud. Poiss vajab taastusravi ja selle jaoks isa Maidanil raha korjabki. Nazariile on välja antud üleukrainalise ühenduse Maidan tõend number 35837.  Võtan Viktorilt kontaktandmed ja luban Eestis uurida, kas saab tema poega kuidagi aidata.

Paar noormeest osutavad Maidanil valge tuvi teenust. Panevad linnu mõnele lapsele käe peale ja küsivad siis selle eest vanematelt raha. Minus tärkab vaimustus – äkki saan need valged tuvid kuidagi oma filmi toppida, äkki on nad seal siis nagu rahutuvid või nii? Võtab aega, et poistele selgeks teha – ma tahan filmida neid tuvidega, mitte lasta ennast pildistada. Lõpuks saavad nad minust aru. Rahutuvide filmimise teenuse eest pean välja käima sada grivnat.

Kaheksas fragment

Dnipropetrovski sõdurite abistamise keskuses saan enne Donetski kandi pataljonidesse minekut kodanikuaktivist Leenalt kingiks multifunktsionaalse käevõru. See on tehtud peenest, kuid tugevast nöörist ja selle saab paari liigutusega käevõrust tagasi nööriks muuta. Siis saab seda kasutada verejooksu peatamiseks või separatisti kinni sidumiseks. Miks mitte ka enda üles poomiseks, kui oled nende kätte vangi langenud. Minul oleks seda nööri vaja läinud, kui ronisin reisi alguses Inna vana Slavutitši-nimelise auto alla ärapudenenud summutajat kinni siduma.

Üheksas fragment

Teed on Ukrainas kohutavad. See aitab elus hoida rehviparandustöökodasid, mida näeb teede ääres palju. Palju on ka hauakivide töökodasid ja matusebüroosid. Ju aitab neid elus hoida kaitsesõda, mida see iseennast sellesama sõja läbi leidma hakanud rahvas vapralt peab. Слава Україні!

Autori reis sai teoks tänu välisministeeriumi Arengukoostöö programmile

24.04.2015 27.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto