Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Õnnepalu nõustumise raamat

Tõnu Õnnepalu «Lõpetuse ingel» FOTO: Raamat

Mõtlesin, kuidas alustada oma väikest ülevaadet Tõnu Õnnepalu raamatust «Lõpetuse ingel». Pealkiri on tõesti hea, sellest õhkub Yukio Mishimat. Mõtlesin, et kirjutaks sellest, kui raske on ühte teksti alustada või üldse midagi alustada.

Tellijale Tellijale

Algused on alati kunstlikud, need tuleb kuidagi maha märkida, et töö saaks päriselt alata. Kui raske on näiteks hommikul voodist üles saada. Kui aga juba üleval ollakse ja hoog sees on, tunduvad need varasemad kahtlused nii kaugele jäänud. Vaatasin siis korraks uuesti raamatusse, ja ka Õnnepalu alustab sellest, kui raske on alustada. «Alustuse inglit pole ma kunagi kohanud» (lk 7). Nii et mõistmise foon on minul kui arvustajal ja Õnnepalul kui autoril igatahes paigas. Kuid kas see on hea, et on paigas?

Jäänud on ka mulje, et kui kirjutatakse kirjutamisest endast, reflekteeritakse ainult omaenese seisundit ja protsesse, siis pole asi justkui päris ja seda peetakse pastakast välja imemiseks. «Päris» on muidugi üks huvitav ja vastik kategooria, aga selle selgeksvaagimisel ei saa praegu peatuda.

24.04.2015 27.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto