Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: sõnumeid Toompea liivakastist

Jaak Madison. FOTO: Elmo Riig / Sakala

Uue riigikogu koosseisu kokkutulemisest pole möödunud veel kuudki, kui juba oleme saanud näha, kui «tõsiselt» võtab osa parlamendist seal sisulise tööõhkkonna loomist ja Eesti huvide eest väljasolemist.

Opositsiooni, sealhulgas Keskerakonna ja Vabaerakonna häältega valiti parlamendi ühe kõige mõjukama, Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimeheks Jaak Madison (EKRE). Keskharidusega noormees, kelle elukäigust mingigi ettevalmistuse leidmine töötamiseks sel riigikogu ühel võtmepositsioonil nõuab Heraklese pingutust, võib hakata juhtima otsuste langetamist Euroopa Liidu õigusaktide üle – näiteks ka meie kohustuste osas mõne muu ELi riigi toetamisel rahanduskriisi puhul. 

Eesti on nüüdsel ELi eelarveperioodil erinevate toetustena vastu võtmas miljardeid eurosid, mis pärinevad meie partnerriikide maksumaksjalt. ELi teemasid pannakse aga parlamendis juhtima tegelane, kelle ajakirjandustegevust tutvustab parlamendi veebis pealkiri «Jaak Madisoni selgitus varastamisele». Milliseid sidemeid saab selliselt tiivustatud noormehe eestvõttel edendada Eesti doonorriikide parlamentidega, kui sealseil kolleegidel võib tema taustaga tutvudes maad võtta kõhklus, kas Eesti poole esindajale on ikka mõeldav kätt anda?

Et see personalivalik Toompeal reaalsuseks sai, näitab, mis oli parlamendipoliitikas sel puhul esiplaanil. Väiklane ärapanemine – opositsiooni soov näidata koht kätte valitsusele. Sõnum, et oleme võimelised tegema otsuseid, mis teile ei meeldi. Eesti laiemad huvid aga jäeti lihtsalt nurka konutama.

Sel taustal pole ka eriti imestada, milline infantiilsus on võtnud Toompeal maad ka kooseluseaduse teemade edasikäsitlemisel. Sel taustal üritab end jälle esile upitada EKRE eesotsas Martin Helmega, kelle jutt «lillast brigaadist» ei kõla Eesti rahvaesindaja suust intelligentsemalt kui mõne viinapoe taga elu põletava rullnoka sõim. Teisalt ei kannata väga kriitikat ka vastaspoole aktivistide tegevus, kelle meelest on neist erineva arvamuse puhul lubatav obstruktsioon ja lihtsalt trollimine.

Kogu see etendus meenutab kokkuvõttes lasteaeda, mille kasvatajad on otsustanud võtta vaba pärastlõuna, ning mudilased on seepeale padjasõda alustanud – mitte aga Eesti rahva poolt meie elu suunamiseks ja parandamiseks valitud seadusandjaid. Millist kasu küll võiksid valijad sellest piinlikust üksteisele ärategemisest lõigata – peale kaheldava väärtusega meelelahutuslikkuse? Võimalik muidugi, et see seisneb äratundmises, keda järgmine kord valimistel mitte mingil juhul toetada. Kuid ka teadmine, et seesugune show saab nüüd vabalt kesta 2019. aastani, ei sisenda suurt optimismi riigikogu suutlikkusse tegelda nende päris muredega, mis Eesti elanike ees seismas.

23.04.2015 25.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto