Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Saar jääb lubadustes tagasihoidlikuks

Sotsiaaldemokraadist kultuuriministri Indrek Saare hääles on vähe emotsioone, suuri lubadusi tema jutust ei kuule. Seega peavad pettuma kõik need, kes lootsid, et üle aastate mitte-reformierakondlasest kultuuriminister toob sellesse majja uued tuuled. Sest näitlejaharidusega mees annab endale väga selgelt aru, et selle koalitsiooni raames pole tal laval väga palju mänguruumi.

- ETV kultuurisaates «Plekktrumm» ütlesite, et liberaalide ja sotsiaaldemokraatide maailmavaates leidub teatav ühisosa, aga kindlasti on neid kohti, kus maailmavaade teravalt põrkub. Palun sõnastage kolm kuni viis põrkuvat kultuuripoliitilist punkti.

Klassikalise maailmavaate järgi võiks osa asju olla teistpidi, kui Eestis on. Näiteks kui räägime kultuuriürituste käibemaksust, siis meie kaitstav positsioon võiks pigem sobida hoopiski liberaalidele, sest nemad Eestis miskipärast eeldavad, et riik teeb inimese eest kultuuris palju rohkem valikuid. Meie aga oleme öelnud, et otsetoetuste andmise asemel võiks alandada käibemaksu.

Filosoofiliselt erinev arusaam on meil ka ühistegevusest. Meie ütleme, et kultuurist osa saamiseks oleks mõistlik koguda maksuraha kokku ja anda see nende võimaluste loomisesse. Reformierakond arvab, et inimeste kätte võiks jätta võimalikult palju raha ja las nad siis ise teevad selle raha eest valikuid.

Kui vaatame Reformierakonda või Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, siis kumbki pole sellel teljel äärmustes, pigem ollakse keskpunktis, üks natuke ühel ja teine teisel pool.

Reformierakond on pigem institutsiooni- või teenusepõhise mõtlemisega. Sotsiaaldemokraadid aga väärtustavad kultuuri loomisega tegelevat inimest rohkem. Meie arvates on mingist konkreetsest objektist või teenusest olulisem luua kultuuri loovale inimesele võimalused kultuuri luua.

- Sotside valimislubadus oli alandada kultuuriürituste piletite käibemaksu üheksa protsendini. Mis sellest lubadusest sai?

Koalitsiooni läbirääkimistel olid meil kirglikud vaidlused. Kontekstis, kus läbirääkimisi juhtiv erakond tahab kõik erisused ära kaotada, oli üsna loogiline, et me kokkulepet ei saavutanud ja uut erisust me luua ei saanud. Paraku.

Selle valimislubaduse täitmiseks tuleb järgmine kord valimised ära võita.

- Ühes esimeses intervjuus kultuuriministrina ütlesite, et valdkonna üheks tähtsamaks teemaks on kultuuritöötajate palgad. Kui suur peaks olema palk ja millised on teie esimesed sammud selle eesmärgi saavutamiseks?

Eesmärgiks on liikuda sel perioodil võimalikult lähedale Eesti keskmisele palgale. Täpsemalt siis, et kõrgharidusega inimene, kes töötab kõrgharidust nõudval ametikohal, peaks saama vähemalt Eesti keskmist palka. Need on eesmärgid ja soovid, kuid eelarve seisu vaadates saan aru, et sel teemal ootab ees kirglik ja raske arutelu.

- Kust see raha peaks tulema?

Koalitsioonilepingu maht on 300 miljonit eurot. Kultuuritöötajate palkade vähemalt õpetajate praeguse miinimumini tõstmiseks oleks järgmisel aastal juurde vaja ligi kaheksa miljonit eurot. Samas peab arvestama, et järgmisel aastal tõuseb ka õpetajate miinimum, seega peaks see summa olema suurem. Kuid juba õpetajate praeguse keskmise palgani jõudmine oleks suur samm edasi, sest selge on see, et ühe aastaga ei saa väga suuri hüppeid teha.

Eelarve seis on väga pingeline ja ma annan endale aru, et oleme koalitsioonis, kus suurim koalitsioonipartner mõtleb pigem objektide kui inimeste kaudu.

Meie konkreetses kokkuleppes – kui konkreetseks seda muidugi nimetada saab – on kirjas, et riigisektori palgad tõusevad vähemalt elukalliduse indeksi võrra ning sellest kiiremini tõusevad kultuuri-, haridus-, sotsiaal- ja julgeolekusektoris töötavate inimeste palgad.

- Kui ma teid kuulan, siis ma ei kuule teie hääles usku, et riigi praeguses rahalises olukorras oleks võimalik palgatõusu lubadust täita.

Selle koalitsioonikokkuleppe raames. Riigi rahaline olukord pole nii hull, et see võimatu oleks, aga praeguse koalitsiooni raames on see kindlasti väga raske ülesanne.

- Kui minu vastas istus ministrina Rein Lang, siis tema arvas, et kultuurisektori sisemine ressurss tuleb üle vaadata ja leida sealt palgatõusuks raha. Kuidas teile tundub, kas on võimalik kultuuriasutustes leida veel nn vaba raha?

Sisemisi ressursse on üle vaadatut järjekindlalt alates 2009. aastast ja enne seda tehti seda ka. Minu arust on siin majas (kultuuriministeeriumis – H. S.) tööl selge silmavaatega, nutikad ja pühendunud inimesed ning arvan, et nad on leidnud üles enamiku kohti, kust on võimalik märkimisväärset kulude kokkuhoidu saavutada.

Kultuuriasutustes ringi liikudes näen, et pigem ollakse väga efektiivsed. Kindlasti on mingeid kohti, kus paremini saaks, alati saab, aga ma ei näe võimalust sisemiste reservide pealt kultuuritöötajate palka hüppeliselt tõsta, ilma et see ei tähendaks mõnda suurt vapustust, millegi kinnipanemist või mingi funktsiooni täitmata jätmist.

- Ja seda te ei plaani?

Kui ühiskond kuulutab mõne institutsiooni või sektori ebavajalikuks, siis võiks seda alati arutada. Aga praegu pole ma aru saanud, et kuskil selline vettpidav idee oleks. Mina kindlasti ei hakka oma esimestel tööpäevadel ütlema, et ma tean, siit või sealt saame hoida kokku tohutud miljonid.

- Mida tähendab koalitsioonilepingus punkt, et «jätkame vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete garantiide süsteemi täiustamist»?

See on üks pikemat sorti arutelu teemal, kuidas tagada loovisikule, kes aastas korra või kaks saab suurema summa honorari, ravikindlustus, juhul kui tema töötasu pealt on makstud kõik maksud. Kultuurivaldkonnas makstakse tihti igakuiste tasude asemel just ühekordseid honorare, mis katavad ära 12 kuu sotsiaalmaksu miinimumi. Koostöös rahandusministeeriumi ja sotsiaalministeeriumiga tuleb leida sellele lahendus.

Tegelikult ei ole see ainult loovisikute spetsiifiline probleem, vaid puudutab väga paljusid inimesi, kelle töö on ebaregulaarne.

- Selle probleemiga on tegelenud ka eelmised kultuuriministrid. Rein Lang tunnistas ühes vestluses, et seda on peaaegu võimatu läbi suruda, sest kultuuriministeeriumi partnerid, sh rahandusministeerium, ei saavat või ei soovivat sellest probleemist aru saada.

Eks vesi pidi ka kivi sisse augu uuristama. Kui eelmised ministrid on juba tilgutanud, siis on järgmise kohus edasi tilgutada.

- Mida tähendab selles kontekstis lubadus «täiustada»?

Üks samm on tegelikult tehtud ja süsteem muutub juba mõistlikumaks alates 1. jaanuarist 2016. Kui näiteks saad erinevate tööandjate käest väikesed sutsud, siis varem ei saanud sa neid tasusid summeerida, sa pidid saama kellelgi käest vähemalt miinimumtöötasu.

Kuid nüüd saab seda summat summeerida ning kui see summa on regulaarne ja katab ära miinimumi, siis sul on õigus ravikindlustusele. Soovime astuda siit sammu edasi ja tagada ravikindlustuse ka neile inimestele, kes ei saa töötasu regulaarselt, kuid aasta peale kokku ületab nende tasu ja sellelt makstud maksud ravikindlustuse saamiseks vajaliku miinimumi.

- Koalitsioonilepingus on punkt, et toetate eraraha kaasamist kultuurivaldkonda, tunnustades kultuurisõbralikke ettevõtjaid ja eraisikuid ning soodustades riigi ja eraettevõtjate koostöös elluviidavaid algatusi. Tunnustakse ju praegugi, kultuuriminister kutsub aastas korra ettevõtted šampust jooma ja patsutab õlale. Aga me kõik ju teame, et sellest jääb väheks. Kas kõik jätkub vanaviisi või on siiski oodata tulumaksuvabastust?

On nüansse, kus on võimalik maksustamisega edasi minna. Registrisse kantud mittetulundusühingutele on meil olemas tulumaksuvabastus.

- Aga sinna registrisse ei saa minu teada juba mõni aasta täiendusi teha.

Jään siin vastuse võlgu.

Kindlasti saab teha seda, et kultuurkapitalile tehtavad annetused oleksid tulumaksuvabad. Praegu pole.

Seni on seda otsust takistanud rahapesu hirm. Keegi pole ju huvitatud sellest, et kultuurivaldkond muutuks läbi kultuurkapitali otsetellimuste täitjaks. Sest siis jõuaksime jabura olukorrani, et kelleltki tellitaks jõulupidu, mille eest makstaks läbi kultuurkapitali.

Sellise olukorra vältimiseks olekski väga lihtne lahendus – sul pole võimalik seda annetatavat raha otse suunata konkreetsele inimesele või sündmusele. Annetus läheks valdkonnale ja raha kasutamise üle otsustaks endiselt ekspertgrupp. See on näiteks üks konkreetne võimalus, mida tuleks arutada.

Tunnustamiseks on erinevaid võimalusi. Üks on šampuse joomine ja kalli-kalli tegemine, aga lisaks sellele on avalikuks tunnustuseks veel viise, mis võivad esmapilgul näida tühised, kuid sisuliselt väga olulised.

Pean aga ütlema, et koalitsioonilepingu kultuuriosa pole sündinud ainult minu peas, mul on olnud kaasautoreid ka ja nii mõndagi asja pean töö käigus täpsustama, et mis ideid on selle või teise lause taga. Rääkisime omavahel nii palju lahti kui võimalik, ent kõike ei jõua ikkagi lahti rääkida.

- Kui tuua välja kultuurisektori valupunktid, siis selleks ongi palk, sotsiaalsed garantiid ja eraraha kaasamine.

Oluline on muuta ka rahastus selgemaks ja läbipaistvamaks. Institutsioonid soovivad saada selgust ja kindlust pikemas perspektiivis. Uued tulijad aga soovivad teada, millised on nende võimalused saada riigilt rahalist tuge. Alati ideaalini ei jõua, aga alati on võimalik asju selgemaks ja läbipaistvamaks teha.

- Uute tulijate teema on väga terav. Võtame näiteks teatri, sest me mõlemad tunneme seda valdkonda kõige paremini. Uutele tulijatele ei jätku piisavalt raha, sest raha on n-ö kinni nõukogude – või võime ka öelda, et esimese Eesti Vabariigi – aegses pärandis ehk riigi osalusega sihtasutustes. Uue vabatrupiga turule tulles on ainus võimalus küsida raha kulkast, aga seal on ka tugev konkurents. Palun selgitage teatrite näitel, kuidas tekitada uutele tulijatele rohkem rahalist mänguruumi.

Kui ei oleks juba esimese Eesti aegset pärandit, siis ei tuleks ka kuskilt neid uusi truppe.

Kunagi teatrijuhina võtsin aega ja tutvusin põhjalikult Londoni West Endiga ning kõik edukamad produtsendid ja ka OFFi tegijad kinnitasid, et kui ei oleks riiklikult üles ehitatud struktuuri, mille peale nad saavad toetuda, siis neid lihtsalt poleks.

Kui meil poleks tugevat riigistruktuuri ja teatritraditsiooni – inimesed on valmis aastas ostma miljon teatripiletit –, siis poleks võimalik teha avangardteatreid ega ka suuri kommertsmuusikale. Kui vaatame, mis on viimaste aastatega juhtunud, siis näeme, et nüüdseks on institutsionaliseerunud sellised teatrid nagu Von Krahl või VAT Teater, nad on nüüd stabiilsesse süsteemi integreeritud.

- Nad ütlevad, et vaata kui väike on nende toetus võrreldes Vanemuise või Eesti Draamateatriga.

Kõik võiks alati rohkem saada. Aga kui selle hinnaks on see, et keset Tallinna oleks tühi Eesti Draamateatri hoone ja kõik näitlejad on vabakutselised, siis seda vist keegi ei taha.

Repertuaariteatritel, eriti regionaalsetel teatritel on väga kindlad rollid. Tallinnas sa saad otsida nišše, aga Draamateatri roll pole olla nišiteater, nende roll ongi olla klassikaline repertuaariteater, mis on suhteliselt laia repertuaariga ja pakub suhteliselt laiale publikusegmendile midagi.

Ka kõik regionaalsed teatrid peavad pakkuma kõigile midagi, sest vastasel juhul võib juhtuda, et kui teater lastega ei tegele, siis kaoks mõne aasta pärast järelkasv ära. Reeglina need, kes lapsena teatris ei käi, leiavad täiskasvanuna tee sinna palju raskemini.

Näitleja tahaks teha Tšehhovit ja Shakespeare’i või mõnda kaasaegset lugu – enamikul juhtudel soovivad näitelejad pidada saalis dialoogi täiskasvanutega –, aga vahel peab mängima põrsakest. Selles suhtes ei saa alahinnata traditsiooniliste repertuaariteatrite missiooni.

- Aga see seabki meid ju fakti ette, et kultuuri rahastamisel on meil väga vähe paindlikkust. Meil pole võimalik millegi rahastamisest loobuda.

Miks ei saa?! Alati saame, sest meil on võimalik alati pidada selliseid diskussioone.

- Tõsi. Kuid kui võtame näiteks maakonnateatrid, siis nende lavastused võib-olla pole teatriteadlastele ja kriitikutele nii intrigeerivad, kuid nagu isegi välja tõite, siis on nendel teatritel veel teinegi funktsioon, õigemini missioon. Siit jõuamegi ju sinna, et meil ei jätku kõikide jaoks raha, sest nn vanad olijad on ees ja uutele kohti Excelis ei vabane. Seega osa kultuuritegijaid peabki jääma virelema või siis minema tööle mõnda institutsiooni ja loobuma teataval määral loomingulisest vabadusest.

Institutsioonid tekivad ju ka tihtipeale vedajate ja loojate ümber. Peeter Jalaka ümber on tekkinud Von Krahl ja Aare Toikka ümber VAT. Riigilt on kogu aeg teotust saanud ka Vana Baskini Teater, Juri Mihhaljovi juhitav Teater Ilmarine, Ivar Põllu juhitav Tartu Uus Teater või Märt Meose juhitav R.A.A.A.M.. Me võime alati vaielda, kas toetusest on abi või mitte, aga ...

- Räägite nimedest, kes on kümme või kakskümmend aastat end tõestanud. Aga nende kõrvale on uutel peaaegu võimatu tulla, sest vabatruppide raha on nende vanade olijate vahel ära jagatud.

Päris nii see enam pole. Eelmisel aastal tegi teatrite rahastamiskomisjon üle mitme aasta ministrile ettepaneku võtta riigilt toetust saavate teatrite hulka neli uut etendusasutust: MTÜ Kell 10, mida veab Roman Baskin, lasteteatrid Piip ja Tuut ning Miksteater ja FINE5 tantsuteater. Toetussummad pole paraku märkimisväärsed, aga riigi tähelepanu- ja tahteavaldusena on see oluline samm.

Ka kultuurkapitali antav toetus on avalik raha. Mitmed vabatruppide või produktsiooniteatrite ideed peaksid saama sealt rahastust, ministeeriumi toetus on ikkagi ette nähtud täistööajaga töötajate töötasu osaliseks toetamiseks.

Aga ükskõik kui palju seda raha on, kuskil on alati mingid piirid. Ka publiku piir tuleb ette, samuti ka huvi tekitamise piir, sest lõppkokkuvõttes oleme me ikkagi väikerahvas. Eesti on maailmamastaabis eriline, sest vaid Island oma väikese kogukonnaga suudab meid teatripubliku arvus ületada, Soome on mingil määral võrreldav, aga kõik teised maad jäävad kaugele maha.

Aga mis puudutab uute tulijate probleemi, siis etendusasutuste liidus just arutasime, et võiks täpsemalt ära kirjeldada uute tulijate võimalused. Riigi üleval hoitaval repertuaariteatrid on suured püramiidid, kus on tagatud kõik võimalused teatavas formaadis teatava arvu lavastuste tegemiseks.

Püramiidide vahele jäävad tühimikud täidaksid aga vabatrupid, erateatrid. Just tänu sellele, et neis püramiidides on näitlejatel sotsiaalsed garantiid olemas ning neil jääb aega või energiat üle või neil on vaja uut kogemust, saadaksegi teha vabatruppidega lavastusi.

Teatrite rahastamiskomisjon või mingil määral disainitud rahastamiskomisjon teeks otsuse, et järgmisel kolmel aastal on need erakapitalil põhinevad teatrid kultuuriliselt olulised ja seega on sellel perioodil neil teataval tasemel rahastus tagatud. Trupid, kes annavad lootust, kuid kellele kolmeaastase rahastuse andmine on liiga riskantsed, saavad aastase rahastuse. Kui end selle aastaga tõestatakse, siis pole välistatud, et järgmine kord saavad nad küsida kolmeaastast rahastust.

Kui näiteks üks või teine kogum on sattunud loominguliselt keerulisse olukorda, nad vajaksid aega oma loomingulise tee otsimiseks ning kuna tegemist on oluliste tegijatega ning me ei soovi selle kogumi lagunemist, siis võivad nad ka saada kolmeaastase rahastuse asemel aastase rahastuse. Selle raha abil oleks neil võimalik ära teha raamatupidamine ära ja maksta ühe-kahe inimese palgad. Kui nad uut teed ei leia, end loominguliselt ei kogu, siis järgmine aasta kaob rahastus ära ja peab otsima endale uut väljakutset.

Need rahastuse astmed peaksid olema loogilised ja läbinähtavad. Et tegijatel oleks selgem pilt, mida neil üldse on võimalik taotlema minna ja mida mitte. Samuti on vaja komisjoni jaoks selgemaks muuta otsustamise kriteeriumid. Süsteemi, kus subjektiivsus üldse mingit rolli ei mängi, pole aga võimalik luua. Aga võib teha loogilisemaks ning ettenähtavamaks ja läbipaistvamaks.

- Koalitsioonileping lubab uuendada autoriõiguse seadust, et loomevabadus ja autoriõigused oleksid kooskõlas nüüdisaegsete tehnoloogiate arengutega, soodustaks eesti kultuuri säilimist ja kättesaadavust digitaalsel kujul ning kaitseks tõhusalt Eesti autorite ja interpreetide õigusi oma teostele ning loometöö eest saadava tulu võimalusi. Millised on teie kui ministri eesmärgid?

Siin panevad aeg ja väga kiiresti muutuvad võimalused meil kohustuse. Isegi kui ei tahaks sellega tegeleda, tuleb siiski ajaga kaasas käia. Ühelt poolt meie kasvav harjumus saada internetis kõike tasuta kätte, teiselt poolt peaksid loojad oma loomingu eest tasu saama ja nende õigused peaksid olema kaitstud. See, et info liigub kiiresti ja tasuta, on ju väga positiivne, sest nii saab luua uusi töökohti, teenida. Need käärid lähevad järjest suuremaks. Kus on see tasakaalukoht, sellele ma ei julge praegu vastata.

- Milline on teie seisukoht e-raamatute ja paberraamatute käibemaksu erisuste kohta, et sama looming on ühel juhul maksustatakse teenusena ja teisel juhul raamatuna, mida te plaanite ette võtta?

See on jabur.

- Väidetavalt on käibemaksu erisuse taga Euroopa Liit.

Ma isegi ei oska öelda, milles see kinni on. Ma pole veel kursis.

- Kas olete teadlik, et e-raamatute laenutamise eest ei maksta autoritele hüvitusfondist laenutushüvitist?

Kuidas see võimalik on? Seda enam tuleb sellega tegelda ja seda uurida.

- Kui kindel saab olla, et Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) saab lõpuks endale õppetööks vajaliku saali?

Kui see koalitsioonileping kehtib, siis peab see nii minema.

- Saal ehitatakse kultuurkapitali toel, aga samas lubate, et kultuurkapital toetab eelkõige loovisikuid ja projektipõhiseid algatusi ning kultuuriministeeriumi eelarve kaudu rahastatakse riigieelarveliste asutuste põhitegevust ja rahvuskultuuriliselt olulisi pikaajalisi tegevusi. Näen siin vastuolu.

See on kaks iseasja. Kulkasse on moodustatud investeeringute fond, mille eest praegu ehitatakse Eesti Rahva Muuseumi (ERM). Riigikogus on vastu võetud prioriteetsete ehituste otsus ja EMTA on üks nendest, lisaks ka Kumu ja ERM. Iseküsimus on, et millal raha kulkasse jõuab, kas on piisavalt muud lisaraha, sest ainult kultuurkapitali rahast seda ei tee.

EMTA saali lubadus on nii kultuuri- kui ka hariduspoliitikute töövõit, mul on selle üle väga hea meel, sest ei anna võimalust taganeda, või kui taganetakse, siis taganetakse lepingust.

Muidugi on koalitsioonilepingus palju üldsõnalisi lubadusi. Aga kui vaadata, kui vähe on teises valdkondades välja toodud konkreetseid leppeid, siis näeb, et kultuur ja sport on saanud väga korralikult sõnastatud kokkulepped.

- Kohe-kohe algab järgmise aasta riigieelarve tegemine. Kui suur protsent riigieelarvest peaks minema kultuuriministeeriumi eelarvesse?

Ma ei oska protsenti öelda, sest ma ei sea ühtegi numbrit eesmärgiks. Kes ministritest ütleks, et tema valdkonna toetus ei peaks riigieelarves tõusma? Loomulikult sooviks, et tõuseks. Lõpuks pole see küsimus, et kui suur see protsent on, vaid mis me suudame valdkonnasiseselt kokku leppida ja kus me näeme probleeme. Mina näen väga suurt probleemi selles, mis puudutab palkasid, aga sellest me juba rääkisime.

Ma arvan, et väga oluline on Eestis ühise inforuumi loomine, ja seda mitte ainult venekeelse ERRi uue kanaliga, vaid kõik muud tegevused sinna kõrvale. Näiteks Narva asutatav Vaba Lava loob samuti väga suure ühise inforuumi, kust ühelt poolt kohtuvad kaunid kunstid ja teiselt poolt siis lõimumine.

Selliseid ühisosasid tulekski otsida, ka näiteks kultuuris ja inimeste tervisekäitumist. Sport on seotud ka paljude kultuuriharrastustega, siin on kõige lihtsam näide rahvatants.

Valdkond, millele see maja kindlasti peab tähelepanu pöörama, on ruumiline planeerimine, sest sellest sõltub kogu meie elukeskkond.

Uuesti tuleb mõtestada, mida tähendab loomemajandus ja mida me sellelt ootame. Tihtipeale on ettekujutus, et loomemajandus peaks andma klassikalises mõttes lisaraha kultuurisektorile. Tegelikult on see pigem ikkagi ettevõtlus. Kokkuleppele jõudmine, et mida me loomemajanduselt tegelikult ootame, mida saada tahame, on ka üks minu eesmärkides.

Üheks suureks väljakutseks on veel laste ja noorte huviharidus. 2017. aasta 1. septembrist peaks rakenduma uus huvihariduse toetusmehhanism, mis annab lastele ja noortele parema ligipääsu huviharidusele. Riigieelarves on selleks 2018. aastaks, mil on esimene täisaasta, ette nähtud 15 miljonit eurot.

- Kust see raha tuleb?

Täiendavatest allikatest, eks ikka see sama kütuseaktsiis ja need muud kirutud asjad.

Aga tegemist on väga suure väljakutsega kultuuriministeeriumile, sest meil on vaja välja töötada skeem, kuidas selle raha eest maksimumi saada, mitte et see raha laiali pudeneks. Eesmärk on, et lapse anded ei jääks arendamata sellepärast, et perel ei ole 15–20 eurot välja käia.

Igal lapsel ja noorel peaks olema tulevikus võimalus regulaarselt vähemalt ühes huviharidusringis käia, tema enda valik on, kas see on kultuur või sport.

- Mida te lisaks eelnimetatule veel kultuuriministrina soovite teha, on teil mõni isiklik soov?

Kõik need soovid on väga isiklikud. 1. ja 2. mail läheme riigikogu korvpallimeeskonnaga Saaremaale kevadturniirile, tahaks seal võita. Mängime Saaremaa ja Cramo satsiga, kes koosneb peamiselt vanast Kalevist. Lahe seltskond. Ma olen ju ka spordiminister.

- Mis saab «Õnne 13s» mängimisega, nüüd on sellel lõplikult kriips peal?

Las jääb ka midagi üllatuseks.

Indrek Saar

20. veebruaril 1973 Kuressaares sündinud Indrek Saar on lõpetanud Kuressaare 2. keskkooli ja Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli näitlejana.

Aastatel 2007–2015 kuulus riigikogu XI ja XII koosseisu.

Aastatel 2006–2007 oli Teatri NO99/Vanalinnastuudio tegevjuht ning enne seda aastatel 2004–2005 teatri direktori nõunik.

Aastatel 2002–2007 oli Rakvere linnavolikogu aseesimees.

Saar on olnud ka Rakvere teatri direktor aastatel 1996–2005 ja sihtasutuse Rakvere Teatrimaja juhataja aastatel 2005–2006.

Kultuuriminister alates 9. aprillist 2015. Kuulub Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda.

3 mõtet:

  • Lähtume «Kultuur 2020» visioonidokumendis kokku lepitust, et liigutakse kõrgharidusega kultuuritöötajate palga Eesti keskmise palgaga võrdsustamise poole.
  • Riik tagab kultuurist osasaamise võimaluse üle Eesti.
  • Kulka aluspõhimõtteid ei muudeta.
24.04.2015 27.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto