Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: valikus on õigus või jõud

Lennart Meri Konverentsi avasessioon. FOTO: Mihkel Maripuu

Kaheksas Lennart Meri konverents pealkirjaga «Maailmakorra piirid» on põhiteemaks võtnud rahvusvahelise julgeoleku. Raske oleks olnud leida teemat, mis aitaks praegust olukorda paremini kajastada. Ja oleks raske olnud leida teemat, millest julgeolekuliselt muutunud olukorraga hakkama saamiseks enam abi oleks. Nagu eile avapaneelis tõdeti – kui maailm on muutunud, ei piisa sellest, et kinnitada endale: «Kõik on endine.» Tuleb küsida, mis on see positsioon, milles me oleme.

Oleme näinud mitmeid maailmakorra lagunemisi – mõned neist sellised, mis riikide püsimise oluliselt ebakindlamaks või lausa võimatuks tegid, mõned sellised, mis uue lootuse andsid –, kuid Krimmi annekteerimine seadis ohtu kõige aluslikumad koostoimimise põhimõtted ja kangutasid talasid, mida läänemaailm oli hakanud enesestmõistetavaks pidama. Isegi külma sõja ajal peeti kokkulepetest kinni. Kuid mitte enam. Selgus, et rahu ei ole pingutuste lõpp-punkt, rahu on pingutus rahu säilimise nimel.

Kord ja üldiselt tunnustatud reeglid on need, mis riikide olemasolemise õigusele kindluse annavad. 40 aastat tagasi lepiti Helsingis Euroopa julgeoleku- ja koostöökonverentsil mõnes neist reeglitest kokku. Üks reegel oli, et riigipiire ei tohi vägivaldselt rikkuda. Krimmi annekteerimine näitas, et see reegel enam ei kehti. Kuid kui kord ja reeglid enam ei kehti, siis kehtib ainult jõud – ja see ei ole ühele väikeriigile olukord, mille üle rõõmu tunda.

Helsingi lõppakt polnud ainus, mida Venemaa Krimmi annekteerimisega rikkus. Samasse nimekirja kuulub ÜRO põhikiri 1945. aastast, millega nähti ette, et maailmaorganisatsiooni liikmed peavad rahvusvahelistes suhetes hoiduma jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest ning teise riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise iseseisvuse ohustamisest. Just nagu ka 1990. aasta OSCE Pariisi uue Euroopa harta, millega lepiti kokku, et tunnustatakse riikide vabadust valida oma julgeolekukorraldus.

Võib kujutelda kahte maailmakorda: ühte, kus riigid on leppinud kokku põhireeglites ja käituvad nende järgi, ning teist, kus reegleid ei ole või neid ei täideta. Paraku eksisteerivad need mõlemad korraga, kõrvuti.

Selles olukorras on kaks olulist asja, mida meeles pidada. Esiteks tuleb ise reeglitest kinni pidada. Ja teiseks tuleb teada anda, et reeglite rikkumine ei ole aktsepteeritav. See puudutab ühist arusaama muu hulgas sanktsioonidest, mis reeglite rikkumisele järgnevad. Eesti, kes on ise järginud kõiki reegleid, on igati kohane paik reeglite tähtsusest rääkimiseks.

Paik, kus Lennart Meri konverents toimub, on Postimehe majale väga lähedal. Eile just enne konverentsi algust seisis siinsamas Postimehe maja juures üks konverentsil osalejatest, Briti ajakirjanik Edward Lucas. «See konverents lööb enesekriitiliste eestlase maailmapildi segamini,» ütles ta. «Maailma helgeimad pead, siin, Tallinnas. Rääkimas sellest, kuidas teid kaitsta. Sest te olete nii olulised.»

Seda oli hea kuulda.

24.04.2015 27.04.2015
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto