Sisukord
Arvamus
Postimees
27.04.2015
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Asjaajamised, millest pärast lähedase surma pole pääsu Riigivõlakirjad ei ole saatanast Politsei kontrollis tänavakunstnikku Galojan ei pääse enne tähtaega vangist välja Eesti lühiuudised Kütuseaktsiisi tõusu vastased avaldasid Toompeal meelt Ministeerium soovib tunnustada parimaid pedagooge Tsitaate Lennart Meri konverentsil osalejatelt Tsahkna on peafavoriit IRLi esimehe kohale Majandus Vanad rehvid ja ebaseaduslikud toetused Riigivõlakirjad ei ole saatanast EAS ajas toetuse saaja pankrotti Välismaa Maavärinas hukkus üks eestlane 21. sajandi ohvriterohkeimad maavärinad Kionka: Maailma Skeemi kuulumine annab Eestile kindluse Maavärinas kannatanud Nepal varjub telkidesse ja ootab abi Välismaa lühiuudised Putini mootorrattabande asus Berliini poole teele Arvamus Ilja Ponomarjov: Vene võimutipp muretseb ellujäämise pärast Peep Pahv: tume tulevik Juhtkiri: pööramatu loodusjõud Päeva karikatuur Postimees 1935. aastal: wedurijuhi halb wabariigi aastapäew Tõnis Palts: kütuseaktsiisi tõstmise plaan meenutab hullumajastseene Rainis Int: Kas ja kes on pärija? Toomas Kiho: nii oodatud kolm kuud Kultuur Suure südamega laulev jutlustaja Sport Täht hakkab mängima Poola kõrgliigas Cretu käe all Väliseestlasest olümpialootus võitis rannavõrkpalli MK-etapi Spordi lühiuudised Wengeri kurb seeria Mourinho vastu sai jätku Iga ebaõnnejada peab ükskord ometi lõppema Rapla ei suutnud parimat võimalust kasutada End karmiks pidav Klitško jäi pehmeks Levadia otsib kadunud võitjainstinkti Tarbija Lugeja küsib, asjatundja vastab: millest on tehtud piim? Tartu Jürgen Ligi andis kätte preemiad parimatele rahvaluulekogujatele Madruse tänava juhtum sunnib linna üle vaatama teavitamise korda Jõgevamaa noored lõid imelibeda rattaketiõli Galerii: Supilinna festival on igas mõttes väga kirgas Supilinlastel on nüüd oma pagariäri Ilmajaam avanes suitsu ja pauguga Talgupäev näitab ühisjõudu Kevadpäevad löövad tudengilinna helisema Edward von Lõngus: Tartu on maagiline koht Meelelahutus Koomiks Sudoku

Toomas Kiho: nii oodatud kolm kuud

5 min lugemist
Toomas Kiho FOTO: Peeter Langovits

Kolm kuud suvevaheaega on miski, mille nimel tasub pimedamal aastaajal pingutada, õppida ja õpetada, sest lunastus – suvi ise – on tulemas, kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho traditsioonilise suvevaheaja kaitseks.

Mu tütar kurtis just eile, et tal on 999 probleemi, aga need haihtuvad kõik korraga niipea, kui saabub juuni. Sest siis algab koolivaheaeg ning jõuab kätte kauaoodatud vabadus, mis kestab 1. septembrini. Õnneks ei surfa tütar ajalehtede arvamuskülgedel – siis ta teaks, et kuskil on kurjad tädid ja onud algatanud mõttevahetuse, et suvevaheaega võiks lühendada. See lööks nii temal kui ilmselt kõigil koolikaaslastel silme ees mustaks. Hägustuks lootus ja langeks õpimotivatsioon.

Mu abikaasa, kooliõpetaja, pole kunagi teinud saladust, et juhul kui suvist koolivaheaega tõesti peaks lühendatama, siis lahkub tema kohe õpetajaametist. Küllap poleks ta ainus loobuv õpetaja. Suvevaheaja pikkuse kallale on eri arvajate ja analüüsijate juhtimisel ju ikka teatud regulaarsusega sööstetud ning alati on abikaasa muutunud murelikuks ja tujutuks. Rahulik uni on kadunud ja muremõtted vaevavad südant.

Mu sõbral, kes on samuti hinnatud ja kogenud kooliõpetaja, ripub koduukse kõrval selgemõtteline silt: «Kolm põhjust, miks olla õpetaja: juuni, juuli ja august». See kreedo hoiab meie õpetajaid vormis ja laseb neil pühendumusega oma tööd teha, kui ka muidu võib töö olla raske ja palk madal.

Pole kahtlust, et kolm kuud suvevaheaega on miski, mille nimel tasub pimedamal aastaajal pingutada, õppida ja õpetada, sest lunastus – suvi ise – on tulemas. On Eesti koolilaste suur õnnistus, et kibe koolipõli saab läbi just siis, kui ilmad on kõige kaunimad ja valgusküllased päevad on pikenemas. Mäletame ju, et juunikuus õppida või eksameiks valmistuda on tõeline piin: päike kallab valgust otse tuppa, klassiseinad tunduvad lausa füüsiliselt ahistavad, kuna akende taga kõlab linnulaul, lõhnab rohi ja kostavad väiksemate vellede kilked. Keskendumine vaimsele tööle on suvevalguses palju keerulisem kui sügispimedas või talvel ahju ees.

Suveootus on meie kultuurile igiomane, johtudes kindlasti ka me elupaiga laiuskraadist. Iga laps ootab suve, et sõita rattaga, turnida kivide ja puude otsas, käia meres ujumas ning süüa metsa all maasikaid ja mustikaid, et olla vaba ja tunda rõõmu noorusest. Mul on silme ees paari sõbralapse ahastav pilk, kui nad oma vanemate töö tõttu välismaal koolis käies peavad kesk suve Eestist lahkuma, et minna sealmaal kooli.

Nii ei tunne ma õieti kedagi ei õpetajate ega õpilaste seas, kes sooviks tõsimeeli suvevaheaega lühendada. Tõsi, õpetajatel ju ametlik puhkus kolme kuud ei välta, kuid siiski on nende töö hoopis teisem ajal, kui pole koolitunde ja enamik õpilasi on ära.

Miks ometi siis ikka ja jälle suvevaheaja pikkus hambusse võetakse?

Üks põhilisi argumente on, et kõikjal Euroopas on nii. Ja see on Eesti kaasajas kahtlemata trumpäss argumentide reas (seda ükskõik mis eluvaldkonnas). Sellele võib aga veelgi vinti juurde keerata ja soola peale raputada meenutusega (argumendirea trumbikuningaga), et kolm kuud suvevaheaega tuleb ju Vene ajast. Nagu ka 1. septembri kultus või lillede kinkimine õpetajatele. Lääne eeskujuriikides pole mitte kusagil nii pikka vaheaega ja 1. septembrist kui tarkusepäevast pole keegi kuulnud...

Siis on lühendajate argument veel see, et miks peaksid kallid koolimajad seisma tühjalt nii palju kuid – see on kalli taristu raiskamine. Aga milleks peatuda poolel teel: miks ülepea peaks lastel olema pikem puhkus kui nende vanematel, tavalistel tööinimestel? Miks mitte lastelegi anda vaid 28 või 35 puhkusepäeva aastas, siis oleks lihtsam ühist perepuhkust planeerida jne.

Kolmas argument, mida suvevaheaja lühendajate eestkõnelejad kasutavad, on see, et koolipäevad on liiga pikad. Nad sooviksid pigem lühemaid koolipäevi kui pikemat suvevaheaega. Arvutame. Teatavasti sätestab põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, et koolipäevi on aastas 175. Kui kõik need päevad ühe koolitunni võrra lühemaks teha ja jagada need ärajäetud 175 tundi suviste lisakoolipäevade vahel, igasse kuus õppetundi, siis tuleks suvevaheaega lühendada kuue nädala võrra. See oleks kahtlemata ilus ja oodatud kingitus kõikidele õpilastele ja õpetajatele ning kindlasti tooks meid lähemale Euroopale. Igal koolipäeval terves aastas võidaks iga koolilaps siis ühe vaba tunni kooli ja trenni vahel. Kes ei tahaks selle võidetud tunnikese nimel käia koolis poole juulini?

Neljas argument on see, et Eesti koolilapsed polevat rahulolu-uuringite järgi koolis nii õnnelikud kui eeskujuriikide lapsed, koolistress on meil suurem kui Euroopas keskmiselt jne. Kuidas vaheaja lühendamine rahulolu kasvatada aitab, pole selge, kuid kindlasti aitaks vabamale ja mõnusamale koolisviibimisele kaasa võimalikult väike sundus, vähem kohustuslikke aineid, lihtsamad ülesanded ning võimalikult kerge õppekava.

Kokkuvõtvalt: mida vähem vaeva ja mida rohkem lõbu, seda suurem rahulolu. Kas leidub õpilast, kelle lemmiktunniks poleks vahetund? Seega võiks õnnelikuma koolipäeva nimel vahetundide arvu õppekavas teiste ainete arvelt suurendada. Kui siin olla järjekindel, siis küllap läheneksid ka PISA jm testidega mõõdetavad Eesti koolilaste õpitulemused kiirelt ja kindlalt Euroopa keskmisele.

Üldse on kummaline, et hoolimata kõikidest õppekava- ja koolikorralduse reformidest ja ümberkorraldustest, mis on viimase paarikümne aasta sees Eesti koolisüsteemi tabanud ja omandanud juba peaaegu alalise staatuse, siiski meie õpitulemused ikka veel Euroopa keskmistele lähenenud pole. Ometi tundub, et oleme kõik teinud, et tõepoolest Euroopale järele jõuda.

Võib-olla tasuks peale suvevaheaja lühendamise kaaluda muudegi arhailiste nähtuste kõrvaldamist tänapäeva koolist? Milleks hoida kinni traditsioonilisest viie palli hindamisskaalast? Miks peaks koolitund kestma just 45 minutit? Või miks peaks õppeaasta jagunema just nelja veerandisse? Miks peaks klassiruumis kinni peetama traditsioonilisest asetusest – õpetaja ees ja õpilased tema vastas pinkides kõik ühes suunas vaatamas-kuulamas-vastamas? Miks mitte asendada see laheda õuesõppega või näiteks keemiatunnis korraldada õdus püstijalavastuvõtulik olemine, kus võiks mõnusalt, katseklaasid käes, ringi patseerida?

Kas käitumise hindamine (rääkimata korralekutsumisest) on üldse õigustatud, kui tahame kasvatada lastest isiksusi, mitte ühesuguseid mutrikesi? Kas koolitunnis tohib lapsi preisi kombe kohaselt seada pikkuse järjekorda?

Kas õpetaja võib õpilase kirjandit ette lugeda või õpilast vastu tema tahtmist tahvli ette kutsuda? Takistada tal oma nutiseadmega ilmavõrgus surfata või messida? Kas tänapäeval tohiks alg- ja põhikooli lapsi lubada üksi käia kooli- ja koduteed? Kooliaiast pärit rediseid või õunu koolisööklas pakkuda? Miks vaatab meil klassipiltidelt vastu ikka üsna ühtlane kartulikoorekarva juuste ning sinihallide silmadega kooslus? Miks on meil ikka veel nii palju erivajadusega õpilasi lõimimata tavaklassidesse? Miks pole eliitkoolis algklasse läbinud õpilased elus eriliselt edukamad tavakooli kasvandikest?  

Need ja paljud teised küsimused jäävad siin ruumipuudusel lahkamata, tulgem õppekavade kui põhilisima juurde. Kas need vastavad tänapäeva väljakutsetele? Kas pole ikka veel meil rõhk tuupimisel – nii õpetatakse võõrkeeli paljus sõnavara päheõppimise ja grammatikareeglite kaudu. Või milleks põhikoolis üldse keemia ja füüsika – kellel on tarvis teada miskeid elektrone või aatommasse? Tähtsam kui faktid on tänapäeval teadagi nende seostamise võime, suutlikkus olla tegelikus kontaktis elu enesega ning mitte koormata pead liigsega.

Hea näide on järgmine kooliülesanne. «Talunik müüs turul 80 euro eest kartuleid, kusjuures ta kauba omahind oli kolmveerand müügihinnast.» Kui varem küsiti: «Kui palju teenis talunik kasumit?», siis tänapäeval on küsimus: «Tõmba joon alla sõnale «kartul» ja vestle sellest kaaslasega.»

Kui see ka anekdoot on, siis ometi on täiesti ilmne, et just viimane ülesanne arendab õpilase arutlemisoskust, esinemiskindlust, suhtlemis- ja argumenteerimisvõimet jne, lisab koolirõõmu, samuti pakub see ülesanne avaraid seostamisvõimalusi tegeliku eluga: võib teha õppekäigu supermarketisse või arutleda mitmesuguste kulinaarsete võimaluste üle ning jõuda roogade praktilise valmistamisenigi. Kui tegelik ja rõõmuküllane on maailm, mis sellest ülesandest avaneb, võrreldes endisaegse ülesande teoreetilisuse ja piiratusega, mida pealegi igaüks pidi üksinda nokerdades lahendama.

Lõpetuseks ülesanne või õieti palve lugejatele. Mitte kõik, mis eespool kirjas, pole mõeldud puhta kullana, kuid see, et suvevaheaeg kestku kolm kuud, küll. Joonige palun alla väljend «suvevaheaeg kestku kolm kuud» ja rääkige sellest kaaslastele, eriti rääkige seda nendele, kel voli niisuguseid asju otsustada.

Seotud lood
    25.04.2015 28.04.2015
    EELMINE
    JÄRGMINE
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto